SL: Aerosmithi bassimees Tom Hamilton: - On päevi, mil tunned ennast läbipõlenult ja tahaksid ainult toas istuda.

Lisatud: 26. juuni

Eelmisel aastal avastati Aerosmithi basskitarristil Tom Hamiltonil kõrivähk ja ta tegi läbi ränga seitsmenädalase ravikuuri. Sel ajal antud kontserdid, kus tema asemel tuli lavale üks bändi vana sõber, on ligi 35 aasta jooksul ainsad Aerosmithi esinemised, kust Tom puudunud on.

Tom Hamilton on kuulunud Aerosmithi ridadesse bändi asutamisest saati ja teinud sellega kaasa kõik tõusud ja mõõnad. Muuhulgas oli Tom bändi viimane liige, kes sai 80ndate keskel jagu oma narkosõltuvusest. Muidu on ta tuntud kui bändi kõige vahetum ja rõõmsameelsem liige, kes vaba igasugustest staarikompleksi nähtudest.

Aerosmithi kontserdini Tallinnas, A. Le Coq Arenal on jäänud täpselt nädal. SL Õhtulehele antud intervjuus tunnistab Tom Hamilton, et ootab Tallinna tulekut väga: “Ma olen ajaloohuviline, mind tõmbavad poliitika ja muud sellised asjad. Seega, mulle on väga huvitav vaadata, kuidas kunagistel Idabloki maadel läheb.”

Te olete välja andnud 14 stuudioalbumit, kas maailmatuuri setlisti tarbeks on raske lugusid valida?

On küll, meil kulub selle peale päris palju aega. Kui alustame uue tuuri proovidega, siis võtab lugude väljavalimine aega vähemalt ühe päeva. Sest on palju inimesi, kes tahavad kuulata 70ndate stuffi, teised soovivad 80ndate materjali ja uuemaid asju tuleb ka mängida. Ma arvan, et meil on päris palju häid lugusid seekord.

Milliseid neist on su enda lemmiklood?

Selles mõttes, et laval mängida? “Livin’ on the Edge” on üks neist, “Dude (Looks Like a Lady)”, ja ka “Seasons of Wither” meie teiselt albumilt “Get Your Wings”.

Kas sinu jaoks on ikka veel rõõm minna igal õhtul lavale ja esitada neidsamu lugusid, mida sa sadu kordi mänginud oled?

Jah, ma ei usu, et teeksin seda, kui see mulle ei meeldiks. Sõita mööda erinevaid maid ja mängida on ikka väga lahe. Tegime oma esimese Euroopa tuuri 70ndatel, kui Eesti, Venemaa ja Euroopa idaosa said meie plaate osta ainult mustalt turult…

Aeg-ajalt on päevi, mil tunned ennast läbipõlenult ja tahaksid ainult toas istuda ja filme vaadata. Kuid su keha muutub kuidagi just hetk enne lavale minekut ja muudab su meeleolu rõõmsaks. Ja põhiasi on kohtuda igal õhtul uue publikuga, see on nii erinev ju.

Jah, me mängime “Dream on’i” ja “Sweet Emotionit” ja teisigi lugusid iga jumala õhtu, kuid see on ikkagi huvitav, sest me lõbustame ennast publiku reaktsioonide jälgimisega.

Kus elab teie parim publik?

Oh jumal, see on naljakas, kui erinev on publik üle maailma. Lõuna-Ameerikas on väga emotsionaalne rahvas, karjub ja hüppab kontserdil. Vahel, kui mängime Skandinaavias, on asjad täiesti vastupidi, Rootsis ja Soomes näiteks nad väga ei hüppa. Kunagi see häiris mind veidi, aga siis sain aru, et nende jaoks on asjad teistmoodi, neile on see rohkem kontsert kui party. Nad võtavad muusikat tõsisemalt ja see on ka lahe. Jaapani publik on samuti väga innukas, aga lugude vahel on nad jälle väga vaiksed. Mulle öeldi, et see on sellepärast nii, et nad kardavad millestki ilma jääda.

Eestlased on ses osas soomlastele väga sarnased.

Vaiksed? Nojah, me saame sellest niimoodi aru, et tegelikult see kõik meeldib neile samamoodi ja tekitab samamoodi emotsioone, nad lihtsalt ei väljenda seda nii tulisel moel.

Tead sa midagi Eesti kohta?

Ma mäletan ühte artiklit Tallinna kohta. Kuidas sa seda eesti keeles hääldadki, Tallinn? Seal loos öeldi, et linn ja kogu riik on kõvasti muutunud, majanduselu on väga aktiivne ja viimastel aastatel on kerkinud väga palju uusi ehitisi. Mulle tundub see kõik väga erutav. Ma olen ajaloohuviline, mind tõmbavad poliitika ja muud sellised asjad. Seega, mulle on väga huvitav vaadata, kuidas kunagistel Idabloki maadel läheb. See on minu jaoks väga põnev.

Teie uus album tuleb järgmisel aastal välja. Räägi sellest palun veidi lähemalt.

Me alustasime selle kallal töötamist juba eelmisel aastal, paar kuud mõtlesime ja valisime laule. Sa oled kuulnud meie viimast albumit “Honkin’ on Bobo”? See on Aerosmithi bluusialbum. Seda oli päris lahe teha, sest see kõik tuletas meelde aega, kui me bänditegemist alustasime. Aga meie uuest plaadist saab Aerosmithi hard rock album. Ma valisime lugusid piisavalt, et saaks aru, kuhu poole bänd suundub ning nende laulude järgi otsustades tuleb suurem osa sellest plaadist rokk.

Viimastel aastatel on olnud päris heidutav kuulda, et meie muusika ei huvita enam kedagi. Igasugu ajakirjad on ju ennustanud, kuidas uued instrumendid tulevad kohe kitarride ja teiste pillide asemele. Aga on hea näha, et need asjad muutuvad ja klassikaline rock läheb inimestele endiselt korda.

Lugusid kirjutavad põhiliselt Joe ja Steven?

Viimaste albumite tarbeks oleme ise laule kirjutanud, aga nõuandjaid on meil alati ka väljastpoolt bändi. Tavaliselt teevad lugusid tõesti enamasti Steve ja Joe, aga kui bänd salvestab, siis on igaühel laulule ja instrumentaalse poole arranžeeringule oma panus anda.

Mida sa ise kodus kuulad?

Hm, mu maitse muutub koguaeg. Aga sageli ma kuulan üht ja sama Led Zeppelini plaati iga päev. Ma just kuulasin nende kolmandat plaati, ostsin uue stereosüsteemi ja tahtsin seda proovida. See tuletas mulle meelde, mida ma mõtlesin, kui ma Led Zeppelini esimest korda kuulsin. Sealt saigi alguse mu suur soov muusikat teha. Aga muidu kuulan ma mida iganes, mille kallal ma hetkel töötan.

On sul kõrvalprojekte?

Ma ei ütleks selle kohta, et kõrvalprojekt. Ma olen kirjutanud mõned lood, mis erinevad Aerosmithi tavapärasest stiilist. Neid on umbes viis või kuus ja kui me hakkame tegema plaati, siis me arvatavasti kasutame mõnda neist. Eks näis.

Mida sa pärast tuuri teha kavatsed?

Ilmselt olen päevade kaupa rannas, mul on suvemaja Cape Cod’is. Mõtlen tuurile ja meenutan kõike lahedat, mis seal juhtus. Euroopa tuur lõpeb meil juuli keskel ja pärast seda tuleme tagasi Ühendriikidesse. Siis on meil on veel neli kontserti Põhja- Ameerikas anda, kaks neist vist Kanadas.

Margo Pajuste