PM: Ärge vahetage kanalit!

Lisatud: 6. juuni

Ozzy elu on olnud kirju nagu leopardinahkne püksimuster ja seda näitab ka Rocca al Mare suurhalli kogunenud publik, keda pole üldse mitte vähe. Saali on täitnud päris hallipäised mehed, kes on tulnud vaatama Black Sabbathi lauljat, keskealised, kes tahavad näha roki suurimat narkomaani, ja teismelised, kes tahtsid näha, millised uued seiklused on varuks Kelly ja Jacki nõdrameelsel isal telesarjast «The Osbournes».

Jah, on tõsi, et Ozzyst on viimaste aastate jooksul saanud rokistaari asemel meediastaar, keda sobiks ehk küünilisemas versioonis soojendama «Pimp My Ride’i» saatejuhist hiphoppar Xzibit, aga ei saa ka unustada, et ta on selle staatuse ausalt välja teeninud. Kui oleks olemas pensionär-rokkstaaride auraha, siis peaks talle küll eraldama ühe kullast nahkhiire.

Publik rõõmustas

Kui lavale ei astu enne Ozzyt mitte Xzibit, vaid tema kidramehe Zakk Wylde’i teine bänd Black Rebel Society, saab paari looga selgeks, et on käes üks neist nappidest kordadest, kui ka soojendaja märkimist väärib. Zakk Wylde pritsib tatti, kõik mehed näevad välja nagu põrguinglid ja musa on umbes nagu Guns’n’Roses meets Pantera. Üldse mitte halb.

Ozzy kontserti alustab pahaendeliselt Carl Orffi «Carmina Burana», mis jätab mulje, et kohe tulevad lavale kirikupõletajad ja tulepuhujad. Aga ei, tuleb hoopis kõigi lemmikvanamees, rõõmus ja eluga rahul, et juhatada kontsert sisse ei millegi muuga kui oma suurima hitiga «Bark At The Moon».

Eestlased on vist ikka hevirahvas, sest nii suurt publikut ja nii kõva kisa pole ma Rocca al Mare hallis näinud enne ega pärast Rammsteini. Saund on väga hea, Zakk Wylde’ile tuleks eraldi saluut teha, sest ei kujuta ette, palju on neid, kes suudavad ühe õhtu jooksul anda kaks täiskontserti järjest.

Trummar Mike Bordin on Eestis juba vähemalt teist korda – esimesel korral oli bändiks Faith No More ja ürituseks
Rock Summer 1993. Hoolimata neist tõsiasjadest on selge, kes on laval peategelane.

Ozzy hääl kaob vasakut rada pidi metsasallu juba esimese poole loo pealt, aga sellest ei lase ennast keegi häirida, sest tema lampjalge magnetism pole kuskile kadunud. Lava vahet hakkab käima sinine plastmassämber, millega kastetakse märjaks esimesed read publikust.

Lugude seas on nii uuemaid kui vanemaid – uue plaadi avaloo «Not Going Away» raske ja aeglane riff meenutab rohkem Zakk Wylde’i oma materjali, aga ei jää laivis üldse alla klassikalistele Ozzy lugudele, nagu «Flying High Again».

Viiendaks-kuuendaks looks on selge, et nagu Sting ei saanud mängimata jätta The Police’i lugusid ega Morrissey The Smithsi omi, on ka siin raske mööda vaadata Black Sabbathi pärandist. Valitud looks on «War Pigs» ja see meeldib ka Sergei Obolõmovi väiketütrele, kes Eesti-Vene rokkstaari õlgadel kahe käega näppu viskab.

Välgumihkliga ja ilma

Natuke hapraks teemaks Ozzy Osborne’iga on alati olnud need välgumihklilood, mida tal on kombeks ikka oma plaatidele panna. Ka nüüd tuleb hevikomandörilt aeg-ajalt käsk «lighters up!» ja supp podiseb veidi aeglasemalt edasi.

Ilmselt on neil oma auditoorium olemas: «Here For You» uuematest ja «Mama I’m Coming Home» ning «Road To Nowhere» veidi tagantpoolt.

Üheks esinemise atraktiivsemaks meelelahutuseks on kindlasti Zakk Wylde’i kümneminutine soolo, mille jooksul võetakse mängimisele appi kang, on-off-nupp, sõrmed, keel ja igasugused nipid, mis võrduvad korvpallimaailmas ilmselt tehnilise veaga. Olen kindel, et kogu Eesti ürgnaised tahtsid selle paaniliku võiduka jõudemonstratsiooni ajal saada tema last.

Kui Zakk Wylde oleks filmis «Risttee» olnud Steve Vai asemel saatana käsilaseks, poleks headel olnud mingit võimalust.

Mis siis kokkuvõtteks öelda? Selge see, et ma olen seda meest nii palju telekast näinud, et sama hästi oleks seal bändis võinud olla Olaf Suuder, Urmas Liiv ja Anu Välba. Teisest küljest oli mul väga hea meel, et Ozzy ei tee muusikat mingil muul põhjusel kui heast meelest ja lõbu pärast.

Tal poleks ju mingit vajadust siia tulla: tema esimene «viimane tuur» kuulutati välja juba 90ndate alguses ja teleelu on ju palju lihtsam. Ma nägin laval rõõmsat meest, kes teeb seda, mida ta tahab teha. Erinevalt neist artistidest, kes raha pärast on sunnitud tuuribussi külmkappi omavahel vaenulikult jagama.

Isegi kui selle ürituse nimi oli trash-filmide keeli öelduna «Ozzy Osbourne 13: Ozzy tagasitulek», ei kahanda see fakti, et mehel oli aega telepurgist välja astuda ja siia tulla kontserti andma, ilma ühegi nähtava põhjuseta.

Ahjaa, viimaseks looks oli Black Sabbathi «Paranoid». Tundus oluline see ka ära mainida.

Tristan Priimägi