EE: Azari Plissetski – mees Bejart’i paremal käel

Lisatud: 19. detsember

Azari Plissetskit on eestlasele kõige parem tutvustada kui priimabaleriin Maia Plissetskaja venda. Soojade pruunide silmade halliseguste juustega uhke hoiakuga parimais aastais mees. Kokkupuutepunkte Eestiga omab väga otseseid.

80ndate alguses lavastas “Estonias” Tiiu Randviiri kutsel Maurice Bejart’i balleti “Bhakti”(1968). On kursis Eesti balletimaailmaga eelkõige Kaie Kõrbi lavateed jälgides. 3. ja 4. detsembril viibis Plissetski Tallinnas koos maailmalegendist koreograafi Maurice Bejart’i Ballet Lausanne’iga, mis esines Saku Suurhallis lavastusega “Ballet for Life”. Andis koos Elisabet Ros-Salase, Octavio Stanley’ga ja Gil Romaniga workshopi eesti tantsijatele.

Hetkel on Plissetski Mudra tantsukooli ja Bejart’ i Ballet Lausanne’i klassikalise tantsu pedagoog ja repetiitor Šveitsis.
Kas on veel meeles esimene ja “saatuslik” kokkupuude Maurice Bejart’iga?

Olin tantsijana Kuuba balletis tööl, aasta oli 1968. Bejart tuli külla oma trupiga “XX Sajandi Ballett” ning palus mul oma tantsijatele tundi anda. Pabistasin väga, kuid vastuvõtt oli hea. Räägin vabalt hispaania keelt ja mul oli lihtne Bejart’iga suhelda – leidsime väga kergelt ühised jututeemad. Just siis tegigi ta mulle esimest korda ettepaneku tema trupiga liituda. Sel ajal oli see nõukogude süsteemi teades absoluutselt mõeldamatu. Võimalus selleks aga tuli. 1978. aastal tuli Bejart Moskvasse külalisetendusi andma, olin suures teatris oma tantsijakarjääri lõpetamas. Ta kordas oma kutset. Pidasin keerulisi läbirääkimisi NL kultuuriministeeriumiga ning 1978 aasta oktoobris sain lõpuks loa lahkuda. Töötasin Bejart’i trupis ja Mudra koolis ligi kolm aastat. 1981. aastal kutsus mind Venemaa kultuuriministeerium koju tagasi – oli nende arvates juba liiga pikalt ära olnud. Pärast väikest pausi kodumaal võttis Bejart minuga taas ühendust ja lisas naljaga pooleks, et kutsub nüüd terveks eluks. Ja nii ongi läinud – olen olnud juba 11 aastat nii tema koolis kui Lausanne’i trupis klassikalise tantsu pedagoog. Sõidan hästi palju ringi – Bejart laseb mul töötada maailma erinevates truppides külalispedagoogina. Hetkel lähen New York City Ballet’isse, siis Jaapanisse.

Milline on maailma üks tippkoreograafe Bejart lähedalt, tema “saatkonnas” poolt vaadates? Kas legendi ja elava inimese vahel on suur lõhe?

Ta on väga põnev isiksus, temast lühidalt ja ammendavalt on raske rääkida. Bejart on sama eklektiline nagu ta loomingki. Ta valdab palju keeli ning huvitub kõigest, mis maailmas toimub – tal on suured teadmised filosoofiast, idamaistest kultuuridest ning talle meeldib lisaks lavastamisele ka kirjutada. Teise tantsumaailma suurkoreograafi – Roland Petit’iga võrreldes on ta diametraalselt erinev isiksus. Petit on valgetes kinnastes snoob, kes armastab high societyt, kuid Bejart on demokraat, kes on suhtlejana nii vahetu kui üldse võimalik. Ainus, mis talle närvidele käib, on banaalsus.

Mille poolest on india tantsužesti nime kandev Mudra kool, kus õpetate, eriline?

Koolis on õpilasi 15 erinevast rahvusest Austraaliast Brasiiliani välja – itaallased, prantslased, hiinlased, argetiinlased jne. Kuna õpilasi koolitatakse hästi, siis polegi vaja väljastpoolt Lausanne’i trupile juurdekasvu otsida. Nad teavad repertuaari ning saavad kooli ajal hea lavakogemuse. See rahvaste paabel viis Bejart’i hiljuti mõttele luua ballet “Ema Theresa ja maailma lapsed”. Vanameister moodustas meie viimasest kooli lennust 15-inimeselise trupi, mis viibibki hetkel maailmaturneel.  “Ema Theresa ja tema lapsed” pole niivõrd ballett, vaid rohkem näidend, kus tantsimisele lisaks kasutatakse ka üsna palju teksti. Lugu on sümpaatselt propagandistlik – jutlustab headusest ja maailma rahvaste ühtsusest.

Bejart on alati valinud kooli ja truppi inimesi, kes mitte ainult pole füüsiliselt andekad, vaid ka isiksused. Hiljutises praktikas on lugu sellest, kuidas kooli tahtis tulla üks poiss – 20-aastane hollandlane, kes oli surmkindel, et tahab tantsijaks saada. Tal polnud absoluutselt mitte mingisugust tantsukogemust, polnud seda kunsti isegi nuusutanud, kuid oli oma soovis kaljukindel. Hetkel on ta üks meie parimaid tantsijaid. Bejarti koolis eksisteeriv eksperimenteerimisvalmidus ja isiksuse arenemisvabadus on kohutavalt olulised.

Bejarti loomisviisist on räägitud legende. Kas ta on tõesti “müstik”, kes kuulab kosmost?

Bejart saab impulsi uue balleti loomiseks “kosmosest” – kuskilt kõrgemast sfäärist. Ta oskab lugeda märke ja vihjeid ja otsib neid kõiges.

Kunagi verinoore koreograafina kutsuti ta lavastama ühte Brüsseli teatrisse. Bejarti’le, kes oli siis tantsumaailmas veel täiesti tundmatu suurus, oli see tõeliseks väljakutseks. Noormees väljus teatrimajast ja jõudis tänavale peas vasardamas mõte – mida ma küll lavastama hakkan, mis ideest lähtun? Vaevalt oli ta paar sammu astunud, kui märkas kõnniteel lebavat ajalehte. Ta pilk jäi peatuma sõnal “püha”. Oli kevad – mai. See stseen saigi balleti algimpulsiks ning ta lavastas Stravinski muusikale “Kevadpühitsuse” (1959) – ühe oma kõige kuulsama balleti. Bejart ühendas mitu erinevat rühma kuni moodustus 30st inimesest koosnev trupp ja see otsustaski ta saatuse. Noore Bejart’iga sõlmiti leping ning talle anti vabad käed uute ballettide loomiseks. Vaid ajaleht ja maikuu olid kõige aluseks. Sellest peale ongi ta omamoodi “müstik”, kes kuulab märke.

Milline on teie Bejart’i loodud lemmikballett?

Mulle on väga hingelähedane “Ballet for Life” – hümn AIDS-i surnud väga andekatele ja noortele inimestele. Teadsin tervet plejaadi väga häid tantsijaid, keda kõiki sama saatus tabas.

“Tulilind” (1970) on imeline. “Bolero”versioone olen näinud 30-ringis, kuid nii sugestiivset kui tema oma, pole teist. Selline keskendumine muusikale, otsekui kiirtevihk ühele punktile.

4. detsembril, kui oli “Ballet for Life” teine etendus, hiilisite Teie “Estoniasse” “Luikede järve” ja Kaie Kõrbi vaatama. Millised on muljed?

Trupp oli hea, väga ilusad olid ka lavastuse kostüümid. Dekoratsioonid, koreograafia polnud aga eriti veenvad. See-eest meeldis mulle väga Kaie Kõrb. Ta on väga heas vormis ja temataoline kõrgklassi tantsija on ehteks igale teatrile. Kaie meenutab oma olemusest mulle väga mu õde, Maia Plissetskajat.

Tantsijate maailm on “ühine”. Tantsijad on nn ühine rahvus. Hiljuti oli väga halb lennuilm ja üks reis jäi vahele. Olin võõras linnas, võõras hotellis ja alati kui tunnen end abamugavalt, siis otsustan minna teatrisse. Niipea kui kohaliku teatri uksest sisenesin, avastasin kohe hulga häid tuttavaid.

Tallinn ja Eesti arenevad minu arvates väga kiiresti ja positiivses suunas. Ka see, et me hetkel mõnusalt Bejart’ist räägime, kes veel hiljuti “saladus” oli, näitab, et maailm on märkimisväärselt muutunud.

Kristiina Garancis