EPL: Flyleaf — Korni eel

Lisatud: 19. jaanuar

Flyleaf on bänd, kes teeb seda, millest unistab palju Eesti bände – ta soojendab 10. veebruaril Tallinnas Korni. Mart Niineste ja Veiko Pesuriga ajas telefonis juttu kitarrist Sameer Bhattacharya.

— Kuidas teil bändiga seal Ameerikas läheb?

— Minu arvates läheb päris hästi. Viimastel andmetel oleme müünud ligi 970 000 plaati. Meil on hea meeskond ja tõus on stabiilne. Nad jagavad turundust ja muud väga hästi. Oma pead me nende asjadega ei vaeva – mängime ainult pilli, kirjutame lugusid ja anname kontserte.

— Öeldakse, et rokitäheks saamine on unistuste täitumine. Kas ta on seda tõepoolest?

— Jah. Eriti meie puhul – noorematena mõtlesime, et oleks lahe teha bändi ja tuuritada, sellest elada. Nüüd me teemegi seda. Uskumatu, eks ju.

— Teie lood on jõudnud õudusfilmidesse, soojendate nüüd tuuril Korni, annate korralikult kontserte, olete koos mänginud kaheksa aastat, kuid füüsiliselt on teil ette näidata ainult kaks plaati, neist üks lühimängiv. Selle aja kohta vähevõitu.

— Tegelikult oleme rohkem EP-sid välja andnud kui see üks. Aga meie plaadifirma tegutseb sammhaaval. Näiteks polnud me varem teinud USA tuuri. Nüüd tegime. Kõigepealt lõime endale esinemistega korraliku fännibaasi, siis andsime plaadi välja.

— Mis juhtub, kui publik, kes on tulnud vaatama peaesinejat, ei ilmuta teie esinemise ajal vähimatki elumärki või hakkab teid lavalt maha karjuma?

— Me naerame selle üle. Seda on juhtunud. Me oleme sellega arvestanud, kui me Korni soojendame. Inimesed ei ole tulnud vaatama meid, vaid ikkagi neid. Kui me neile meeldime, on see ainult boonuseks. Kui ei, siis jumal nendega – nad ei tulnud ju meid vaatama.

— Teie plaadil tegi kaasa Dave Navarro. Mis tunne oli, kui Dave astus teiesuguste nolkide juurde stuudiosse ja küsis, mida ja kus ta peab mängima?

— Sellega on päris naljakas lugu. Me saime sellest alles tagantjärele teada. Olime plaadi sisse mänginud ja koju läinud. Miksimise ajal tuli Dave vist juhuslikult stuudiosse ja meie produtsent palus tal paar nooti tõmmata. Lahe ju, kui nii “lege” vana su plaadil mängib!

— Aga kes võiks teha sama triki järgmisel plaadil?

— The Edge U2-st.

— Hästi mängib. Mulle meeldib ta varajane delay-kasutus. Aga teie juures märgitakse alati, et olete kristlik bänd. Kas seda on tõesti nii oluline märkida?

— Minu meelest on igasugune “kristlik turg” jama ja vale. Kristlaseks olemine on elustiil, selle piires on subkultuure. Kindlasti ostavad kristlikud noored ka meie plaati. Aga ma vihkan seda, kui Jeesus on lihtsalt müügiabinõu. Kui sa oled kristlasest torumees, siis sind tellitakse ikka selle järgi, kui hästi sa parandad torusid, mitte selle järgi, et sa oled kristlane. Või kristlik politsejaoskond, kuhu viiakse patustanud kristlased – tobe! Me oleme ennekõike muusikud ja meid peaks selle järgi hindama. Kuigi jah, Kristus on meie elu oluline osa ja kindasti annab see meie loomingus tunda.

— Mida teete pärast kontserti, et end maha laadida? Korn näiteks teeb “Family Values” tuurivideo põhjal otsustades igasuguseid lollusi…

— Tuleme lavalt maha ja palvetame, täname Jumalat hea esinemise eest, lähme duši alla, vaatame teisi esinejad ja kobime hotelli.

— Mitu konserti peate jutti andma, et pilt kisuks häguseks?

— Tead, see pilt on ammu hägune. Neli aastat oleme ikkagi tuuritanud. Meil on kaks ajaarvamist: tuuril ja kodus. Kojutulek on nagu pausinupu vajutamine. Ja kodus on samuti hägune olla. Nagu tuurilgi. Üks hägu kõik.

— Millal saab Flyleafist peaesineja?

— Hehee! Me oleme USA-s peaesineja mõne korra olnud. Ja see on olnud suurepärane. Aga millal see Euroopas juhtub, ma tõesti ei tea….

— Üks asi on soojendada suurt nime, teine asi legendaarset nime. Kuidas sa seda vahet tajud?

— See on au. Meil oli Texases oli selline bänd nagu Toadies. Mujal neid eriti ei teata, aga Texases on nad siiani legendid, kuigi nad ei saanudki päriselt kuulsaks. Me võlgneme neile palju. Ja nende soojendamine on olnud seni suurim au. Ma polegi vist enne mängu nii närvis olnud.

— Aga ciao, Tallinnas näeme!

— Ciao jah!

Mart Niineste, Veiko Pesur