PM: FRANK ZAPPA kujundab ilmavaadet, Dweezil ühendab põlvkondi

Lisatud: 26. november

Neljapäeval esitab Tallinnas Frank Zappa loomingut legendaarse muusiku poeg Dweezil koos tribuutbändiga Zappa Plays Zappa. Ülehomme, 28. novembril esineb Tallinnas Rock Cafés Frank Zappa – arvatud 20. sajandi saja mõjukaima muusiku hulka, tema teosed dirigeerib sageli ka Kristjan Järvi – poeg Dweezil koos isa muusikat esitava ansambliga Zappa Plays Zappa, mis tegutseb 2006. aastast. Tallinnas mängitakse täies pikkuses maha 40 aasta tagune kontserdiprogramm «Roxy & Elsewhere», mis jõudis plaadina müüki 1974. aastal.

Zappa Plays Zappa on pälvinud kriitikutelt kiitvaid hinnanguid – muuhulgas tunnistati Frank Zappa pala «Peaches en Regalia» nende esituses 2009. aastal Grammy auhinna vääriliseks kui parim rokkinstrumentaal. Ansambel on esinenud eri koosseisudes ning selles on kaasa teinud paljud endised Frank Zappa grupi liikmed: Terry Bozzio, Steve Vai, Ray White, Napoleon Murphy Brock. Rock Cafés näeb kuueliikmelist bändi.

Olles varemalt kaasa teinud isa plaatide salvestamisel, ilmutas Dweezil Zappa oma esimese sooloalbumi «Havin’ a Bad Day» 1986. aastal. Hinnatud kitarristina on ta esinenud paljude kuulsustega. 1990. aastatel alustas ta projekti «What the Hell I Was Thinking», kuhu on kaasatud üle 35 kitarritipu, nende seas näiteks Eddie Van Halen, Angus Young, Jeff Beck, Jimmy Page.

Küllap sunnib pead kratsima nimi Dweezil. Dweezili emal Gail Zappal on kummalise kujuga, pereringis dweezil’iks kutsutud väike varvas, ja sellise nime tahtiski proua Zappa panna oma esimesele pojale. 1969. aastal keelduti seda sünnitunnistusele märkimast ja nii ei jäänud pettunud vanematel üle muud kui lasta paberitesse kanda Frank Zappa bändikaaslaste nimedest moodustatud nimi – Ian Donald Calvin Euclid. See läks läbi. Viieaastaselt nõudis Dweezil ametlikult oma õiget nime tagasi, advokaatide abil see õnnestuski.

Frank Zappa muusika esitamine on suur väljakutse igale muusikule, aga kui Zappat mängib Zappa … Kas tunnete ka suuremat vastutust?
Kahtlemata alustasin käesolevat projekti suure lugupidamisega isa loomingu vastu. Tunnen sama ka laval, püüdes pakkuda kuulajatele võimalikult kõrgetasemelist esitust. Tähtsaim kogu ettevõtmise juures on muusika ning las see räägib iseenda eest.

Teie isa teine nimi oli kahtlemata «perfektsus». Kui vabalt tunnete end laval ise ja teised muusikud?
Anname endast parima esitatava muusika õppimisel. Jälgime hoolikalt paberile pandud noote, kuid alati sellest ei piisa, sest esitatav muusika on tõesti väga keeruline – kuulame ka väljavalitud palade erinevaid salvestusi, et vähimgi nüanss ei jääks kahe silma vahele, et meie esitus kõlaks nii, nagu seda tahtis kuulda isa.

Ansambli koosseis võib ju tuuride käigus muutuda, kasvõi pillimeeste arvult. Kuidas on lood muusikapalade seadetega?
Arranžeeringud pärinevad «Roxy & Elsewhere’i» esitusajast. Sel kontserdireisil pole meil tõepoolest marimba- või vibrafonimängijat,
kuid selle löökriistapartii mängib üks meie klahvpillimängijaist, seepärast jääb ka lugude tekstuur muutumatuks. Tänapäeval on võimalik asendada ühe või teise instrumendi partiisid klahvpilliga. Meie bänd on küll väikesearvulisem kui originaalansambel (11-liikmeline – toim), kuid garanteerime originaalilähedase heligamma.

Frank Zappa ansambel oli noorte muusikute jaoks tunnustatud muusikaakadeemia, kust käisid läbi näiteks George Duke, Adrian Belew, Steve Vai, Terry Bozzio, Vinnie Colaiuta ja teised, ning meistriklassiks kogenud pillimeestele, nagu Jean Luc Ponty, Jack Bruce, vennad Breckerid jne. Kuidas valite teie pillimehi, on teie ukse taga pikk soovijate järjekord?
Esmane seisukoht, millest bändi kokku pannes sedapuhku lähtusin, oli eeldus, et keegi liikmetest poleks varem Frankiga kokku puutunud, kuid suudaksid tema kirjutatud muusikat adekvaatselt esitada, et seda selviisil populariseerida. Isa surmast möödub tänavu 20 aastat, peale on kasvanud uus põlvkond, kes ei tea temast midagi. Mina aga arvan, et Franki muusika võib olla inspireeriv ka noorematele põlvkondadele. Tänapäeval nauditakse ju ka Mozartit ja teisi klassikalisi heliloojaid – käimasoleva projekti idee on samasugune. Orkestris on noored pillimehed, kes demonstreerivad oma talenti, kasutades nooti pandud muusikat. Isa orkestriga olid lood sellised, et paljud muusikud käisid sealt läbi vaid lühikeseks ajaks, et endale tärni kirja saada, reputatsiooni koguda. Meie ansambel on selles mõttes teistsugune, püüame koos püsida.

Teie isa oli ansambli juht, tööandja, palgamaksja, kes vastutas kõige eest – tõeline boss. Kas teie grupis valitseb sama karm kord – ei mingit kärakat, narkootikumidest rääkimata?
Loomulikult ei luba ma kedagi lavale joobes, seega ei tule mingid narkootikumid kõne allagi. Väikese napsi vastu pole mul aga midagi,
ehkki ma ise pole kunagi suitsetanud, purjus olnud ega ka narkootikume proovinud. Esinemine on vastutusrikas tegevus, ei saa lubada, et kellegi ebaadekvaatne käitumine selle ohtu seaks. Sõltlastega tekib probleeme ka piiriületuspunktides ja mujal, seega ei too narkootikumid ja liigne alkohol muud kui vaid peavalu – kõigile, ka kainetele.

Zappa on nüüd Zappat mänginud seitse aastat. Milline on teie publik? Kas on märgata mingeid muutusi, on see noorenenud või domineerivad minusugused vanad krõnksud?
Publik muutub järjest nooremaks, paljud avastavad endale Frank Zappa. See ongi üks meeldivamaid momente projekti juures – mängides näed, et muusika on elus, et pole oluline, millal keegi selle avastab, 12- või 66-aastaselt, muusika on olemas. Kümneselt kuulas minugi tütar Spice Girlsi ja muud sellist jama. Aga üks tema lemmiklugusid oli «Bobby Brown». Ta palus mul korduvalt tõlkida selle sõnu, kuid pean tunnistama, et olin liiga häbelik (Frank Zappa kirjeldab palas eeliseid, mida pakuvad meelelahutusäris karjääriredelil tõusmiseks homoseksualism ja igasugused seksuaalsed vigurid – sado-maso, «kuldne dušš» jne – toim).

Kolmekümne aasta eest peeti teie isa muusikat või siis vähemalt tekste ropuks, senaatorite naised algatasid isegi suure liikumise muusika tsenseerimiseks, mida Frank nimetas pornosõjaks. Kas Zappa retseptsioonis on midagi muutunud või kestab see sõda seniajani?
Ma arvan, et asi polnud mitte sedavõrd väidetavas ülemäärases seksuaalsuses, vaid selles, et Frank rääkis oma tekstides tõtt, mis paljudele pumba juures olijatele ei meeldinud. Unustada ei tohi sedagi, et Franki küpseim muusika oli instrumentaalmuusika. Frank Zappat peeti omal ajal rokimaailma enfant terrible’iks. Rokiajakirjanduse ristiisaks tituleeritud Al Aronowitz (intervjueeris 1960ndatel kõiki alates biitlitest ja Bob Dylanist kuni Miles Davisen ja Elizabeth Taylorini – toim) tunnistas, et ei julgenud teie isa jutule minna. Franki mõisteti valesti, teda peeti mingiks hulluks teadlaseks või pidevalt pilves narkariks. Tegelikult oli kõik vastupidi, ta ei tarvitanud narkootikume üldse. Kodus valitses meil väga rahulik konservatiivne õhkkond. Meie, lapsed, suhtusime suure austusega oma vanematesse ning nakatusime ka kodus valitsevast loomingulisest õhkkonnast. Minu puhul võinuks rääkida mässumeelsusest, kui ilmutanuksin soovi saada raamatupidajaks või advokaadiks. Pean tunnistama, et Frank Zappa näol on tegemist teatud fenomeniga, ta töötab nagu katalüsaator. Niipalju kui olen ilmas ringi sõitnud, kohates inimesi, kellele Zappa samuti meeldib, on mul tunne, nagu oleksime juba aastaid tuttavad, nendega on väga kerge koos olla. Jah, usun, et inimesed, kes on endale tema muusika avastanud ning seda mõistavad, hakkavad nägema maailma tema silmadega või õigemini mõistavad, et asju võib näha ka teise pilguga, et reaalsus on avaram, kui paistab esmapilgul. Arvatavasti tuleb öelda, et Franki muusika, tema perfektsus on suutelised muutma maailmavaadet.

Teie isast jäi maha röögatu arhiiv. Kas see on täiesti läbi uuritud või ootab ees veel üllatusi?
Tööd on veel väga palju. Väga paljud salvestused on läbi kuulamata. Sageli ei vasta karbile kirjutatu sisule – isa ei ostnud alati uusi linte, vaid kustutas materjali, mis talle ei meeldinud.

Frank Zappa sulgus omal ajal tundideks stuudiosse koos tuvakõrilauljatega. Millised olid tulemused?
Need olid fantastilised mehed. Frank laadis osa materjalist oma synclavier’i ning on kasutanud neid hääli oma elektroonilises muusikas. Palju materjali pole aga seni veel helikandjatele jõudnud.

Nii et meid ootavad ees üllatused?
Jah. Kuskil riiulil on ka isa tehtud salvestus, kus ma mängin koos Jimi Hendrixiga, virtuaalselt muidugi.

Kas salvestate samuti kõik oma kontserdid nagu Frankki?
Püüame kõigest väest. Praegu on see lihtsam kui isa ajal – siis oli võimalik kasutada vaid analoogsüsteemi, praegu piisab sülearvutist.

Kes oli teie kitarriõpetaja?
Peamiselt õppisin plaatidelt, kuid olen võtnud tunde ka muusikutelt. Mul on õnnestunud mängida ka paljude tuntud kitarristidega.

Oskate nimetada eeskujusid?
Igal muusikul on oma käekiri. Trompetimängija ei mängi nagu kitarrist, trummar samuti. Nad tajuvad muusikat erinevalt. Praegu huvitabki mind väga see erisus. Püüan ise kitarrimängule läheneda trummarina, kanda kitarrimängu üle trummarile iseloomulikke nüansse. Näis, mis sellest välja tuleb.

Kas kasutate ka mõnd oma isa kitarri?
Laval mängin isa kitarri SG koopiat. Frank kasutas originaali «Roxy», «Over-Nite Sensationi» ja «Apostrophe’i» salvestusel. Originaalid on liiga väärtuslikud, et nendega ringreisidel riskida.

Olete lubanud kontserdil üllatusi. Las üllatused jäävad üllatusteks, kuid kas õnnestub meil Tallinnaski näha ja kuulda ehk Frank Zappa kitarri või häält?
Jah, oleme sellist virtuaalset osalust varem kasutanud, kuid sellel tuuril me seda ei tee. Kahjuks on korralike salvestuste arv, mida poleks häbi näidata, piiratud. Küll on meil aga uusi lugusid, mida publik meilt nõuab, ja osa neist on plaanis sellel ringreisil.

Teie graafik on äärmiselt tihe, kas jääb aega oma muusika jaoks?
Pärast kontserdireisi ei võta ma tavaliselt umbes kolm kuud kitarri kätte, tegelen naise ja lastega – pereelu nõuab oma. Aga loomulikult on mul ideid, plaane, mida kavatsen teostada.

Frank Zappa oli poliitiliselt vägagi aktiivne, kandideeris isegi USA presidendiks. Kuidas on lood teiega?
Mind poliitika eriti ei huvita. Kogu see jama, mis George Bushi valitsusajal aset leidis, on liiga masendav ega õhuta erilist aktiivsust ilmutama.

Frank Zappa (1940–1993)
• Ameerika muusik, helilooja ja sõnade autor, heliinsener, produtsent ja režissöör.

• Avaldas üle 60 albumi, enamikku neist ka ise produtseerides.

• On mõjutanud mitut põlvkonda muusikuid, 1995. aastal kanti postuumselt Rock’n’Roll Hall of Fame’i ning aastal 1997 pärjati Grammy auhinnaga elutöö eest.

Allikas: Postimees, Siim Holvandus