NT: IAN ANDERSON - mees nagu Jethro Tull

Lisatud: 20. oktoober

Eelmisel nädalal esines Nokia Kontserdimajas legendaarne muusik Ian Anderson, keda teatakse rohkem 1968. aastal alustanud ansambli Jethro Tull juhtfiguurina. Hoolimata suhteliselt kõrgest piletihinnast, paremad paigad maksid 45 eurot, oli teda vaatama tulnud peaaegu täismaja, selge näide selle kohta, et Eestiski osatakse veel intelligentsemast rokkmuusikast lugu pidada.

“Hea seltskond koos, sellist tavaliselt “Rock Cafes” ei näe, ” iseloomustas Ian Andersoni vaatama tulnud, peamiselt keskea kanti soliidsemat publikut, rokimees Raasikult. Järjekorras enne piletikontrolli viskas keegi nalja, et kontsert kestab kokku neli tundi – ilmselt oli see vihje selle kohta, et Andersonil on muusikalist kullafondi lõputult… Muidugi, tegelikult ei üllatanud Ian Anderson otseselt millegiga. Teada juu, et enamik tema loomingut nii Jethro Tulliga kui sooloteel, on väga kõrge tase ja selge see, et professionaalsete muusikute abil (kes tema saatebändis) mängitakse kõik ka peaaegu sama perfektselt kontserdil välja.

Kuigi Andersoni peamine töö oli laval laulmine ja flöödimäng, tuli ta mitme loo puhul välja lisaks suupilli või akustilise kitarriga. Kuskilt kostus pärast kontserti vingumist, et Andersoni hääl polnud enam päris see, vähemalt kontserdi alguses. “Spetsialiste” ja targutajaid leidub meil alati, fakt, et vokaal kandis ennast piisavalt välja, vähemalt Andersoni vanust arvestades.

Soololooming selgelt tagaplaanil
“Good Evening Tallinn!”, tervitas Anderson kontserdi alguses ja mis puudutab esitatavaid lugusid, siis tutvustas neid küllaltki põhjalikult – mis ajast pärit, mis teema. Viskas naljagi: “See lugu siin on progressiivne rokk, jazzrokk või folkrokk, (ah mis vahet) – fuck rock!” “In The Grip Of Hard Stuff” kujutas noomiva, hoiatava tooniga lugu meelemürkide/alkoholi  tarbimisest, vihje tundus käivat ühe endise bändikaaslase kohta Jethro Tullist.

Kava koha pealt, kontsert oli kahes osas a la tund mõlemad, tundus, et täiega domineeris ikkagi Jethro Tull. Eriti just teine pool, kus järjest tulid esitusele Jethro Tulli tuntuimad lood nagu “Thick As A Brick”, “Aqualung” ja lisaloona “Locomotive Breath”. Oli nii neljakümne, kui 14 aasta taguseid lugusid. Kõik toimisid, kuigi vaevumärgatav tolmukord mõnel peal ja kokkuvõttes teatud monotoonsuski satsist läbi kumamas. Kontserdi üheks oodatuimaks palaks võib vahest nimetada juurde “Budapest´i”, täpselt ei meenu, kuid seegi vist Jethro, mitte Andersoni sooloteelt pärit… Mõnel korral lasi Anderson ka oma taustamuusikutel natuke soolotada, oskusi demonstreerida, kuid säästis rahvast nende pikemast “vingutamisest”. Akordeoni kasutamine helipildi rikastamiseks oli muidugi väga vahva.

Ise oli ta laval väga liikuv ja demonstreeris korduvalt oma “kaubamärk” poosi: ühel jalal kure kombel seismist ja samal ajal usinalt flöödist helisid välja võlumas. Loomulikult ei saanud Anderson läbi kohe varsti ilmuvat toodet promomast: nimelt ilmub oktoobri lõpus Jethro Tulli plaat, oli vist “Aqualungi” juubeliväljaanne (algselt ilmus plaat aastal 1971), kus lisamaterjali peal ja blu-ray visuaalse materjaliga kah tulemas.

Pildistamine keelati ära
Mis aga parajalt hämmastas, oli vanameistri ootamatult suhtumine pildistajatesse. Kontserdil oli pildi tegemine ja filmimine rangelt keelatud. See hõigati kõlaritest enne kontserti üle saali ka maha. Muidugi leidus rahva seest ikka paar “ulakat”, kes oma taskukaameraga salamisi paar klõpsu tegid. Kuid nii kui saalitöötaja / kohanäitaja kusagil valgusesähvatust nägi, oli ta sekunditega kohal ja valmis tabamise korral korrarikkujat põhjalikult tuuseldama, võib-olla isegi välja viskama… Mis teha, kord on kord, kuid samas on see täielik pildistamiskeeld pigem naljakas. No kamoon, 21. sajand ja mingit erilist lavadekoratsiooni, lavalisi rekvisiite Ian Andersonil polnud, mida iga hinna eest (enne järgmisi kontserte) varjama peaks. Lihtsalt suur “isa”, hea muusik, kuid tähtsust täis? Viimati muide nägi sellist “üleolevat” suhtumist, fotograafidele keelu pealepanemist, Blackmore´s Nighti puhul – Helsingis, hea mitme aasta eest.

Särkidele kehtis sooduspakkumine
Seevastu fuajees pakutud Jethro Tulli t-särkide koha pealt oldi lahkemad. Kehtis “Maxima” pakkumine: kaks ühe hinnaga ja see pakkumine oli ülimalt soodne, kakskümmend eurot. Samas, särgid jätsid üpris prosta mulje ja keegi naljamees ütles, et need olid need särgid, mis Jethro Tulli tuurilt üle jäid. Osteti neid ikkagi ja kontserdi lõpuks olid efektsema kujundusega särgid otsas. Täiesti tasuta oli võimalik saada Ian Andesoni Tallinna kontserdi plakat – kes ees see mees – neid oli kontserdimaja riietehoiu lähedal peale kontserti arvestatav ports valmis pandud.

Allikas: Nelli Teataja, Ülo Külm