ÕL: IAN ANDERSON taas Eestis - viha Maarjamaa vastu on unustatud

Lisatud: 8. oktoober

Pärast esimest esinemist Eestis 1991. aastal Rock Summeril lubas Ian Anderson, et ta oma jalga Maarjamaale enam ei tõsta, sest publik oli purjus ja pealegi lennutas keegi lavale õllepurgi. Aga järgmisel nädalal on ta tagasi. Juba kolmandat korda.

Esimest korda sõi Anderson oma sõnu kümme aastat hiljem. Õigemini – kõik halb oli unustatud, Anderson oli Jethro Tulli järjekordselt uuenenud koosseisuga taas Tallinnas. Kolmapäeval, 12. oktoobril seisab Anderson uuesti Tallinnas publiku ees, jälle on eelmisest esinemisest Eestis möödunud kümnend.

Seekord ei saabu ta siiski koos oma ansambliga, Jethro Tulliga, mis on tegelikult läbi aegade tähendanud tegelikult Ian Andersoni ja vastupidi: ütled Jethro Tull ja mõtled Ian Anderson, ütled Ian Anderson ja mõtled Jethro Tull. Alates esimestest taktidest, 1968. aastast ongi ansambli A ja O olnud Ian Anderson, multiinstrumentalist ja laulja.

Flööti mängib ühel jalal
Ta on andnud välja üle 40 albumi, millede kaantelt laulude ja sõnade autorina – välja arvatud üksikud erandid – leiab vaid ühe nime: Ian Anderson. Ta on läbi aegade olnud ansambli ainuliider, ta pole enda kõrval sallinud teist võrdväärset, ta on olnud mitte ainult juht, vaid ka diktaator, kelle võimu alt on lahkunud paljud andekad pillimehed, kuid kelle asemele rivisse on astunud alati mitte vähem andekad muusikud. Selles mõttes on Tull olnud kui veneaegne kommunaalkorter, kus aastate jooksul on peatunud kümneid juhuelanikke ja elanud ainult üks peremees. Seda pidevat verevahetust on Anderson ise irooniliselt (?) naljatades kommenteerinud, et Tull on olnud tõesti kui jalgpallimeeskond. Lisades, et tähtis pole see, palju muusikuid on ansamblist läbi käinud, vaid see, mida nad muusikaliselt on suutnud inimestele pakkuda.

Seda, mida Anderson on suutnud muusikaliselt pakkuda, on tõesti aukartustäratavalt palju. 1967. aastal Andersoni asutatud Jethro Tull, kes on seganud progressiivset rokki rahvamuusikaga, on enam kui 40 aasta jooksul müünud üle 60 miljoni albumi!

Samas on Anderson alati rõhutanud, et Jethro Tull on vaid väga väike legend. Et ta pole kunagi kirjutanud klassikalist rokkmuusikat, et tema muusika toetub paljuski inglise rahvamuusikatraditsioonidele, et tema repertuaaris on palju vaikseid, meloodilisi lugusid. Olgu siin näiteks nimetatud “Slow Marching Band” – imeilusa meloodia ja tähendusega lugu, mida küll kahjuks kunagi kontserdil ei kuule. Kuigi Anderson ei pea ennast poeediks, vaid tavaliseks laulusõnade autoriks, on see kahtlemata äärmiselt enesekriitiline (kui just mitte teadlik) hoiak, sest Andersoni lugude sõnad on kaugelt enamat kui “mina sind, sina mind”.

Aastal 2001, vahetult enne esinemist Eestis, ütles Anderson intervjuus siinkirjutajale, et küllap ta ka kümne aasta pärast kirjutab jätkuvalt muusikat, kuid vaevalt ta viitsib siis enam ringi tuuritada. Õnneks viitsib! Ta tunneb ennast ikka veel liialt noorena, et surra (kui vihjata 1976. aastal ilmunud albumi “Too Old To Rock´n´Roll: Too Young to Die!” paljutsiteeritud pealkirja esimesele poolele).

12. oktoobril 2011 astub Anderson Nokia Kontserdimaja lavale bändiga, mille koosseisu kuuluvad Florian Opahle (kitarr), John O’Hara (klahvpillid, akordion), David Goodier (bass) ja Scott Hammond (trummid). Ise mängib Anderson akustilist kitarri ja talle kõige rohkem tuntust toonud instrumenti, flööti. Andersoni ühel jalal seistes flöödi mängimine on rokkmuusika üks tuntumaid sümboleid.

Allikas: Õhtuleht