EE: Jethro Tulli juht IAN ANDERSON — vilespillimängijaga, kogemata

Lisatud: 6. oktoober

Ajalehe KesKus peatoimetajal Juku-Kalle Raidil oli planeerimatu telefonilõuna Jethro Tulli frontmani ja flöödimängija Ian Andersoniga.

Jethro Tulli kuulan juba nii ammu, et ei tea enam sihukesi numbreidki. Raudselt mäletan, et tolgendasin 13aastaselt Plaadimäel, pikad juuksed sorakil, kaenla all endast suurem pakk progeroki vinüüle, mitu Jethro saviketast nende hulgas. Paljud mäletavad, küsige Mats Õuna või Eiki Nestori või ükskõik kelle käest. Pool linna oli pühapäeviti plaadikal, ikka seal Harju mäe otsas, kuhu praegu üks paks ja mõttetu linnakodanik on püstitanud oma portree ja purskkaevu.

*

Plaadimäel käis nii, et plaate sai müüa, osta ja vahetada. Päriseks või nädalaks, või kuidas kokku suutsid leppida. Ja kaval pidi ka olema, et alustada näiteks ühe plaadiga, kesise algkapitaliga, aga vahetada endale raudseid veenmisvõtteid kasutades lõpuks terve kärutäis. Saviplaat oli sigakallis asi ka, näiteks üks Jethro Tulli kontseptsioonivinüül 1973. aastast (“Thick as a Brick”), mis oli kujundatud nagu ajaleht, õieti oligi ajaleht, millel plaat vahel — maksis 70 rubla. Minu kõrgharitud ema kuupalk oli 120, isal isegi sellest vähem, sest ENSVs õitses võrdõiguslikkus. Mõned päris haruldased savid olid veelgi kallimad.

Mäletan surmatunnini, kuidas piinasin pooleldi vaimuhaigeks fotograaf Arno Saare, et too müüks mulle šoti ansambli Renaissance’i vinüüli “Novella”. Sajaka eest. Sõitsin punase Ereliukasega Moskva kohviku ette ja muudkui piinasin Saart, Arno varises mingil hetkel kokku ja andis ära.

*

Ja kujutlege pilti, nüüd, ühel ilusal päeval, no mingi nädal tagasi, avaneb mul korraga võimalus küsida Jethro Tulli frontmani, eestvedaja ja komposiitori Ian Andersoni käest:

“Kas sul on üldse aimu, palju maksis Nõukogude Liidu lõpuaastatel sinu “Thick as a Brick”?”

Ian Anderson pomiseb midagi telefoni ja kukub arvutama:

“Las ma mõtlen. Keegi pidi selle raudse eesriide taha smugeldama. Ma tean küll. Need olid kallid. No ma pakun, et tänases vääringus kusagil 40 eurot.”

Rõõmustan nagu loll:

“Hehee! Absoluutselt vale! (Arvutan kiiresti) Kui Eesti keskmine palk oleks näiteks 1200 eurot, mida ta ei ole, pidanuks sinu plaat praegu maksma 700.”

“Hm. Palju siis on Eesti keskmine palk?”

“Palju vähem!”

hide

*

Ian Anderson räägib saviplaadi eelistest igasuguste muude helikandjate ees, sest kuna sellega jahmerdamine, ümberlindistamine ja kogu muu jama võtab kohutavalt aega, olid inimesed tõenäoliselt muusika vastu tähelepanelikumad.

Mina jälle kutsun ta Tallinnas Koidula tänavale sõbra puhvetisse Gourmet Cafe, kohta, kus sõbra kiiksu tõttu saab vinüüle kuulata ja kuhu mina kõik oma vinüülid tassisin — las naudib seal oma jäledalt krõbisevat saviketast. Mis seal mul olidki? “Aqualung” (1971), “Too Old to Rock’n’roll, Too Young to Die” (1976), “Heavy Horses” (1978). Midagi oli veel.

Härra Anderson on õnnelik.

*

See jutuajamine Ian Andersoniga kulgeb üleüldse pisut napakas vormis, juba algusest peale on kõik kuidagi valesti ja tagurpidi. Reeglina teeb mõni diiva kusagil pressikonverentsi ja siis roomab sinna kari lehemehi, kes kõik julgevad küsida umbes ühe küsimuse, spikerdavad meeleheitlikult üksteise pealt maha; ja kõige hullem, kui läheb nii, nagu kurtis Siim Nestor oma intekast Madonnaga, mil ta oli endale nagu automaat korranud, et “kas”-küsimust ei tohi küsida, ja siis kohe küsis. Madonna vastaski kas “ei” või “jah”.

Ian Anderson on samuti pirtsakas diiva, ma tean, sest kunagi lugesin välisajakirjandusest tema puhuti ülbeid intervjuusid, nii ei jaga ma üldse matsu, kui mulle ütleb Andersoni kontserdi korraldaja:

“Ma andsin Ian Andersonile su numbri. Ta helistab ülehomme

kell 11.”

“Mis mõttes?”

“Mis mis mõttes? Kell 11.Ülehomme.”

“Miks ta mulle helistab?”

Korraldaja, kaastundlikult:

“Sest sa teed temaga intervjuud.”

Päev otsa käin ringi nagu lõpnud kana ja kardan. Miks, kurat, ta mulle helistab, sel ajal kui võiks lesida hoopis voodis ja mina helistaks talle, mis on kuidagi normaalne? Mida talt üldse küsida, kui ta helistab? Küsiks, et miks te mulle helistate? Mis asja te tahate?

Ei, nii ka ei saa, ehkki kergem oleks.

Räägin järgemööda kõigi oma progehulludest sõpradega, Toomas Kümmeliga eesotsas, ja küsin neilt, mida peaks Andersonilt küsima.

*

Anderson jätkab telefonis progeroki teemadel:

“Ma ei tea, kas sulle see sobib, aga ega Jethro end ju kunagi progebändiks pidanud pole, me pigem nagu viskasime selle üle nalja.”

“Nalja?”

“Nojah. Veidike ilkusime hirmtõsiste progeprojektide üle, mäletad: Yes, Genesis, King Crimson… Vaata, proge oli muusika, mis kompas piire, eks ole, püüdis visiooni. Aga mingil hetkel lõi sellega endale ise väga karmid piirid. Meil aga on lihtsalt mingi muusika, roki, bluusi, jatsu ja eri rahvaste helide sugemetega.”

Teiste rahvaste “helidest” või “saundidest” nimetab Ian edasise vestluse käigus miskipärast kõige sagedamini Iirimaad, Indiat ja Soomet. Viimast lausa eriti korduvalt. Aga mõjutajate seas peale musta jatsu ja bluusi ka kristlikku koorimuusikat, sõjaaegseid lööklaule. Siis räägib, et isa kuulas bigbändimussi, ja seda kogu aeg. Olla samuti muljet avaldanud. Ja kui Ian kuulis esimest korda Elvist musta mehe laule tegemas, olla ta mõelnud “Hm!” (see”hm” hääldub äärmiselt tähendusrikkalt).

Lõpuks võtab kokku (mõtlikult):

“Jah, Jethro on pigem eklektiline. “Thick as a Brick” oligi rohkem nagu satiirileht, loe see läbi.”

“Mulle tundus pigem montypythonlik. Paljud muudki Jethro Tullid on tundunud.”

“Nii oligi mõeldud. Aga mängida on kontseptuaalset muusikat ikkagi lahe. Muuseas, järgmisel aastal on meil “Thick as a Bricki” tuur, kus esitame ainult seda plaati.”

“Siin Tallinnas on ju teil ka mingi eraldi tehtud programm, kodulehelt oli lugeda.”

“Eestis ja Soomes on jah kontsert muudest erinev. Ehkki teil seal on ainult bändiga, keelpillikvartetti ei ole.”

“Miks?”

“Ma arvan, et see oli kallis ja korraldaja tahtis raha kokku hoida.”

“Mh?”

“Mhmh!”

*

Lubatud päeval Anderson õnneks ei helista. Kuidagi kerge on olla… Helistatakse hoopis kontserdikorraldusest:

“Kas härra Anderson helistas?”

Mina, õnnelikult:

“Ei, ei helistanud! Ja mul ei ole lähipäevadel enam aega ka! Alles esmaspäeval on mul esimene vaba hetk! (Kindla veendumusega, et siis on juba hilja.)

“Selge,” kostab torust. “Siis ta helistab sulle esmaspäeval.”

Oo õudu.

*

Esmaspäeval läheb dialoog Ianiga edasi sellises vaimus:

“Ma ei saanud sulle kahjuks enne helistada, väga kiire oli. Üldse, tuuril on ka kiire, aga kui ma olen kodus, läheb eriti hulluks.”

“Kas sul on kodus rohkem kiire kui tuuril, saan ma õigesti aru?”

“Jah, kodus ei saa elada lõbusat ratastel rokenrolli elu… Vaata, praegu näiteks tegelen ma Jethro Ameerika kontsertide korraldamisega. Tuurilt tulles lähen kontorisse ja koolipoisi elul on kriips peal. Algab päris maailm.”

Anderson räägib pikalt, kuidas peab hakkama saama big boys job’iga, see on tema keeles siis bändi mänedžeerimine. Muuseas, ta ongi alati edukas ärimees olnud, näiteks omas aastakümnete kaupa Inglismaal mitmeid kalakasvandusi, oskas need õigel hetkel rahaks teha ja praegu on ma ei tea kui paljude firmade omanik või kaasomanik

“1974 võtsin ma bändi mänedžeri koha üle ja palkasin oma kompaniiga administratsiooni, mis tuuridega tegeleks, produtseerimise, tehnilise stafi ja muuga ka. Enamikul on ju mänedžerid, kes ei pea midagi muud tegema. Ja pärast võtavad võib-olla 15% sissetulekutest, agendid veel 10%. See on suur hulk pappi. Ma ei näe mingit mõtet seletada kellelegi teisele, kuidas tööd tuleb teha, kui ma saan selle ise ära teha. Selle aja sees, kui agent jõuab kuhugi lennufirmasse, et piletid tellida, siis tagasi loivab ja mulle selgitab, millised on pakkumised, võin ma kümme korda juba ise nuppu pressida ja kõik ära teha.”

*

Jethro Tull esines Tallinnas esimest korda 1991. aasta Rock Summeril, hästi vinge kontsert oli. Ma vähemalt arvan nii, täpselt ju ei tea, sest sel ajal tundunuks kõik hästi vinge. Üldse oli väga hea Rock Summer, samal aastal esines ka Akvarium ja minu mäletamist mööda ka venelaste Avia ehk Anti instrumentalnõi-vokalnõi ansambl.

Aga kõik need vene staarid hüppasid enne Jethro Tulli kontserdi algust lava ees närviliselt üles-alla ja kihistasid pihku nagu kooliplikad. Raske oli uskuda küll, kui Jethro lavale sai. Inimesed trampisid muru mudavahule ja kõik olid õnnelikud. Volkonski Peeter rääkis veel, et kusagil hotelli ees, kus Ian Anderson ja co elasid, kohtas ta kedagi tütarlast, kes oli vaimustuses talle senitundmatust instrumendist, nimelt Andersoni flöödist:

“Oo! Kas nägite! See mees mängis laval vilespilli!”

*

Ian Anderson mõtleb veidi, siis küsib:

“Sa olid siis, ühesõnaga, koolipoiss, kui esimest korda kontserdil Jethrot kuulasid?”

“Kusagil 16aastane.”

“Pole viga. Enamik 16aastaseid pole seda üldse kuulanud.” (Naerab.)

“Koolipoistest. Ma lugesin kunagi üht intervjuud, kus sa oma kooli sõimasid.” “Kuule, ma olen paljude asjade suhtes kriitiline. Kiriku suhtes, haridussüsteemi suhtes, tervishoiusüsteemi suhtes, poliitika ja poliitikute suhtes… Aga see on normaalne. Peabki kriitiline olema. Peale selle, ma olen sihukese vihasena sündinud ja lähen kergesti närvi. Samas üritan ma positiivselt kriitiline olla.”

*

Nüüd tuleb meie jutuajamise üks kõige pikemaid osasid. Ian Anderson hakkab rääkima poliitikast.

“Kui ma saaksin uuesti sündida, hakkaksin ma kindlalt poliitikuks. Ma vähemalt prooviksin!”

Anderson ei usu, et poliitikud saaksid tõprad olla.

“Või kui on, on tõprad kõik teised, kes neil valimiste kaudu või lihtsalt vait olles võimaldavad tõprad olla.”

Siis läheb ta veel keerulisemaks: poliitikud on ennast ise valinud, et võistluses osaleda, spordi nimi on valimised. Kui nad seal läbi löövad, on tegu võitjatega, aga peale lihasmassi läheb siin vaja pead. “Päris lolli näeb seetõttu harva. Aga paraku on kõik poliitikud surve all.”

Ja siis Kreekast ning Itaaliast:

“They don’t like to pay taxes! Neil on rahvusspordi tasemele arenenud teed, kuidas mitte makse maksta ja riiki petta! Aga tänaval laamendada võib küll, kui kutsutakse üles mõistlikult elama! Ma arvan, et Kreeka poleks üldse pidanud eurotsooni sattuma. Meie ka ei armasta makse maksta — Suurbritannias, USAs, Saksamaal, mujal kah –, aga me maksame ikka…

Aga Eestist. Pole midagi teha, igasuguste muudatuste tegemiseks on Eesti kindlasti palju parem paik kui enamik suuri riike. Plastilisuse küsimus. Small is beautiful!”

*

Jõuame ikka ringiga muusika juurde ka tagasi. Oma bändist, muuseas, Ian Anderson väga palju ei räägi — ikka libiseb üle mõnele teisele teemale: kirjandus, poliitika, ajalugu. Lahe, mõtlen. Ettekujutus Jethro Tulli frontmänist kui pirtsakast diivast hakkab üle minema.

Anderson räägib hea meelega 20 aasta tagusest ajast, kui Eestissegi sattus:

“See oli üks kõige põnevamaid hetki bändi ajaloos, me saime esineda täiesti tundmatus maailmas, riikides, mis olid absoluutselt ära lõigatud ja mille olemasolust kellelgi läänes ausalt öeldes ju mingit normaalset aimu ei olnud. See oli ikka väga paljusid maailmapilte muutev aeg.”

Siis, Tallinnast:

“Mäletan, et kui olin esimest korda Tallinnas, samal 1991. aastal, mõtlesin, et pagan, see on ju euroopalik, absoluutselt euroopalik linn. Huvitav, mida ma alateadvuses küll ette kujutasin? Aga näe, poed olid lahti, kohvikud olid ka lahti, inimesed kõndisid tänavatel. Totter mõte, eks ole ju? Kus nad siis peaksid olema? Miskipärast arvasin, et Eesti on nagu Jugoslaavia. Aga ei midagi, inimesed naeratasid…”

“Kus sa käia jõudsid?”

“Kuule, tead, mingil õhtul viskasin nalja, et lähme india restorani… Saad aru, nalja. Kõik naersid. Et india restorani — Tallinnas. Ja siis olin täiesti šokis, sest teie peaväljakul oligi india restoran! “

Pikapeale muneme välja, et Anderson mõtleb tõenäoliselt Raekoja platsil asunud restorani Maharaja.

“Ja siis olin kohe veel suuremas šokis, hindade pärast. See oli ikka hullult kallis. Mõtlesin, et OK, näed, neil on siin india restoran. Ehkki absurdselt kallis!”

*

Lõpuks ütleb Anderson:

“India restoran jääb sedapuhku vist ära. Ma pean järgmisel päeval kodus tagasi olema. Saad aru, naisel on sünnipäev. Ma ei saa seekord india restorani tulla ja vaadata, kas on odavamaks läinud!”

Allikas: Eesti Ekspress, Juku-Kalle Raid