SL: Kähehäälne Joe Cocker peab lugu tomatikasvatamisest

Lisatud: 18. juuni

“Kui ma praegu tuuril ei peaks olema, kasvataksin hoopis tomateid – mul on kodus kena kasvuhoone,” tunnistab täna Vabaduse väljakul laulev Joe Cocker. “Ma tean, et see ei tundu väga rock’n’roll’ilik, aga kuna minu tuuri-elu on väga pingeline, suudab maaelu mind väga hästi tasakaalustada.” Joe kähinat “juu aa so bjuutiful” teab vast igaüks. Ja seda kähinat armastavad vist paljud, sest taas kord on vana rokistaar tüürinud Ameerikast Euroopasse ja otsapidi Tallinna. Teist korda on ta siin, et laulda oma rahulikke lugusid sõprusest, naiste ilust, eneseaustusest – tähtsatest asjadest elus. Kogetust.

Ajakirjanike ette tatsub 58aastane Joe raskel sammul, ülemine särginööp lahti ja vastab kuidagi hästi lahkelt Riho Baumani ajakirjanike ridadest kostvale: “Hallo Joe, again!” Joe naeratab laialt. “Hei,” sõnab ta rahulikult. Fotoaparaadid plõksuvad. Tema natuke kurba koera meenutav pilk eksleb ringi.

Joe Cocker, te alustasite oma karjääri pea 40 aastat tagasi, kas tolleaegne piitskõhn Cocker erineb tänasest Cockerist?

Teate, ütluses, et rock’n’roll hoiab inimese noorena, on iva sees. Vähemalt vaimu hoiab ta küll noorena. Ajal, kui olen kontserttuuridest eemal, igatsen lava järele, sest see hoiab mind vormis. Aga muidu – 40 aasta taguse poisikesega võrreldes pole mul enam sama energiat.

Milline sügavam tähendus on teie tuuri motol “Respect Yourself”?

Siin on palju asju kokku saanud: esiteks 11. septembri sündmused New Yorgis – sel ajal stuudios olles mõtlesin, et maailmas pole enam ühtegi turvalist kohta, see tekitas hirmu. Teiseks on mulle alati meeldinud laulda laulu “Respect Yourself”. Kolmandaks jätsin rohkem kui aasta eest joomise maha – kõik see kokku sobib põhjendama tuuri motot.

Alustasite oma karjääri gaasikompanii lihttöölisena. Kas te mõnel oma karjäärihetkel olete mõelnud, et lauljaamet polnudki äkki õige otsus, et oleks pidanud gaasikompaniis edasi töötama?

Kui ma 1964. aastal koverdasin biitlite hitti “I’ll Cry Instead”, andis gaasifirma selle jaoks mulle “puudumistõendi”. Aga ma jäin ikkagi edasi meelelahutusärisse, ehkki minu isa pärast minu esimest läbilööki ütles: “Noh, said nüüd küllalt tähelepanu, aitab, mine gaasifirmasse tööle tagasi!” Aga ma ei suutnud seda tööd enam teha.

Aga kas te ka oma 70. a. populaarsuskriisi ajal ei mõelnud, et oleksite võinud midagi muud teha kui laulda?

Ei, mul oli siis mure hoopis muusika äripoolega, minu illusioonid plaadifirmade suhtes haihtusid. Muus asjus pole mul kahtlusi olnud – ma olen laulja, seda ma tean. Laulmine sobib mulle – see on minu loomuses. Arvan, et isegi kui ma ei oleks staar ja ei tuuritaks, laulaks ma kusagil baarinurgas. Nii kaua kui see võimalik oleks.

Äkki te sooviksite hakata hoopis poliitikuks?

Ei, mina mitte. Mulle meeldib vaikne maaelu Colorados, naudin seda tõesti.

Nooruses oli teie lavanimi Vance Arnold? Kas see oli kellegi päris nimi või väljamõeldis?

Selle nime lõin osaliselt kunstlikult ise. Muusikud kandsid tol ajal igasugu naljakaid nimesid, nagu Johnny Tempest & The Cadillacs, ma mõtlesin, et võtan endale ka midagi imelikku nimeks – aeg oli selline. Olin näinud Elvise filmi ja seal oli üks tegelane Vance – see tundus mulle naljakas.

Tänapäeval püütakse artiste teha, produtseerida, promoda. Sina näid olevat üks neist, kes on kõik ise saavutanud.

Ma olen veidi mures selle tänapäevase staaride show-bisnisega, sellega, kuidas artiste “tehakse”. 60ndatel see nii ei käinud.

Te jätate mulje, et olete aus mees.

Nojah, ma põhimõtteliselt vist ikka olen. Teate, elu tundub veidi imelikum ja keerulisem, kui oled saanud vanemaks. Ja paksemaks. Aga muidu olen ma, jah, üsna põhimõtteline tüüp küll.

Kas te vaatate ka jalgpalli MMi? Keda ennustate võitjaks?

Vaatan küll, aga minult ei maksa vist pärida – ennustasin soosikuteks Argentinat ja Prantsusmaad – siin pole midagi lisada.

Kuidas ise hoiate end vormis?

Mulle meeldib jalutada maal ja hobuste eest hoolitseda.

Roki- ja bluusistaar Joe Cocker

Ehkki pärit Inglismaalt Sheffieldist, elab Joe Cocker juba ammuilma koos oma naise Pamiga Ameerikas. Lääne-Colorado väikelinnas Crawfordis maaliliste mägede vahel. Seetõttu on tema viimase plaadi “Respect Yourself” edu vanal kodumaal talle üllatuseks. “Oma makse maksan ma Ameerikas,” naerab Cocker.

Cocker on üks omapärasema häälega rokilauljaid, kes on saanud kuulsaks teiste loomingu esitajana. Üheks põhiliseks läbilöögilauluks peetakse Lennoni/McCartney kirjutatud laulu “With A Little Help Of My Friends” ja Cockeri esinemist Woodstocki festivalil 1969. aastal. Karjääri kuulsaim aeg jäigi kuuekümnendatesse.

Cockeri praegune tuur “Respect Yourself” hõlmab suure osa Euroopast. Lähis-Idale seekord väga külje alla ei sõideta. “Seal on praegu ohtlikud ajad,” usub Joe Cocker.

Esimest korda käis Cocker Eestis kaks aastat tagasi juunis, täna esineb ta Vabaduse väljakul kell 20, kontserdile mahub 5000 kuulajat. Kontserti korraldava BDG esindaja Ingrid Peegi sõnul oli eilseks kolmveerand piletitest müüdud.

Ajas Tallinna Riiaga segamini

Pressikonverentsil küsimuse peale, et mida ootab ta kolmapäevasest Riia kontserdist, vastas staar, et tal oli eile õhtul tore siin vanalinnas jalutada ja et kontsert tuleb kindlasti hea – Cocker ajas hetkeks segamini, et ta pole mitte Riias, vaid Tallinnas. Aga paremates peredeski juhtub! Asja näib lepitavat see, et Joe Cocker koos meeskonnaga kiitis pühapäeva õhtul linna peal nähtud eesti naiste ilu. Ja muidugi vanalinna ka.

Helen Arusoo