EE: Kontsert? Ei, teater!

Lisatud: 10. mai

On suhteliselt naiivne loota selliselt stuudiokeskselt masinbändilt nagu Pet Shop Boys midagi, mis mahuks rock-kontserdi määratlusse. Jah, palju on ühist, kas või mäng publiku nostalgiatajuga; muidugi tiksub “Renti” või “Suburbiat” kuulates veidi vanemais kuulajais mälestustemootor, mis võiks sama hästi ka mõne metal-bändi puhul töötada. Aga põhimõtteliselt ei mahu nähtu ja kuuldu nii-öelda elava muusika tavamõistesse. Millest ka pahameel ja võrdlused karaokega.

Tegelikult oli see teatrietendus. Ja hea etendus, mille puhul pole üldse oluline, kui täpselt Chris Lowe klahve tabab ja kas üldse ta pill tegelikult häält teeb. Tähtis oli lava-show, tähtsad olid tantsijad, kostüümid, videod ja valgused ja nende kohal kõrguv Neil Tennanti reserveeritud hoiakuga kuju; isik, kes on pigem klassikaline inglise džentelmen-meelelahutaja kui popstaar, teadlikult kontrasteeruv taustalauljate ja tantsijate võimlemiskavaga. Aristokraatlik, kuid vahel ka eneseparoodiline. Es Devlini muutuva suurusega ekraanile keskenduv lavakujundus ja videod näitasid, kuidas väheste vahenditega näidata palju. Üldisele neopopist lähtuvale visuaalsele firmastiilile lisandus filmikaadreid ja dekoratsiooniefekte. Hakeem Onibudo “tänavastiiili”-koreograafia mõjus eriti vanemate lugude puhul muusikat ­uude konteksti paigutavana.

Üks märkus veel vene teema kasutamise peale vihastanud kommentaatoreile: kaks laulu, mille kostüümid ja pildirida idateemat pruukisid, polnud mingid poolehoiuavaldused või nõukogude-romantika. “Numb” pakkus depressiivse loo taustaks hämarat montaaži 20ndate-30ndate vene elust, “Sodom and Gomorrah Show” ülespuhutud sovetimilitarism (Tennant nägi vähemalt ordenite hulgalt välja nagu Brežnev) oli selge irooniline paroodia. Ja mis siis, kui Tennant paar korda “Spasibo” ütles? Mida see teatritükilt küljest võtab?

Tõnu Kaalep