EPL: Korni kontserdi peaesineja oli publik

Lisatud: 12. veebruar

California nu-metal’i pioneer Korn kõlas Tallinnas, nagu Korn peab kõlama. Ja kuue tuhande pealine inimhord hüppas ühe mehena kaasa.

Aeg tormab kiiresti. Igal põlvkonnal on oma Korn. Kellel Jiri Korn, kellel Korn ilma Jirita.

Kuuekümnendate alul Tšehhoslovakkias moodustatud ansambli Olympic laulev basskitarrist Jiri Korn võib ju Valter Ojakääru kuulsa raamatu “Popmuusikast” fotode sektsioonis üle terve lehekülje laiutada, kuid tubli nelikümmend aastat hiljem on Eestiski sõnal “korn” hoopis teine kultuuriline tähendus.

Esiteks kirjutab iga muusikast midagigi teadev inimene selle tagurpidi R-tähega, teiseks müüakse Saku suurhall tema abiga suurema vaevata välja. Mitte et Jiri seda omal ajal teha poleks suutnud – lihtsalt suurhalli polnud veel.

California nu-metal’i pioneerid saabuvad Tallinna ehk kümmekond aastat liiga hilja ning originaalkoosseisustki jõuab siin lavale vaid kaks liiget: orkestri karismaatiline laulja Jonathan Davis ja basskitarrist Reginald Arvizu.

Publik on vägev

Kes on leidnud uue eneseväljenduse Jeesus Kristuses, keda on perekondlikud probleemid käimasoleva turnee keerisest kodu poole lennutanud. Ent vahet pole. Tuhandete noorte jaoks on heavy metal just nimelt Korn, aga mitte Black Sabbath ega Judas Priest. Ja kellel oleks õigust väita, et selles on midagi valesti? Või kahelda, kas Ameerika uusmetalli jumalad suudavad ilma oluliste võtmeliikmeteta ikka sama valusa laksu anda.

Suudavad küll ning lõppkokkuvõttes pole oluline, mis nime kannab tagasihoidlikult tagaplaanile hoidev kitarrimängija, kes sügab Korni sound’i defineerivaid karvaseid riffe. Kel kõrvad, see kuuleb: Korn kõlab Tallinnas, nagu Korn peab kõlama. Nu-metal’it ülearu meloodiliseks pidava jõmmi jaoks ilmselt liiga raadiosõbralikult, ent kõigi teda ümbritsevate noorte jaoks just täpselt sel moel, mis nende elu ja arusaamadega kõige paremini resoneerib.

Nii märkabki too jõmm ühtäkki, et suuremat elamust kui laval kahtlusteta kompromissitult uhav bänd pakub too üle kuue tuhande pealine jõuk Eesti noori, kellest nii mõnedki silma järgi alles põhikoolipinki nühivad. Publik on sel õhtul tõesti vägev. Seti avaloo esimese kaksikbasstrummi müdina peale ühe mehena üles-alla hüppav inimhord on nähtus, mida viimasel ajal Joe Cockerit või isegi Alice Cooperit võõrustanud Saku suurhalli seinad päris iga päev ei näe.

Siin isegi lõhnab nagu korralikus underground-klubis kusagil Põhja-Londonis: higi ja õlle järele. Ning bändile, kes suudab seda rokijumalatest maha jäetud maad sel määral raputada, tuleb au anda. Isegi siis, kui nende kontsert end neljakümnendal minutil mitte-tõsifänni jaoks ammendab.

Mihkel Raud