EE: Kõvasti, aga see-eest valesti

Lisatud: 14. juuni

Ozzy fenomen võiks pakkuda tänuväärset ainest popkultuuri uurijatele, püstitades küsimuse, kuidas on proletariaadi põhjakihist pärinevast väljapaistvate vokaalsete ja muude muusikaliste anneteta inimesest (unustage ära need Ozzy enda jutud, kuidas ta mõne laulu või lauluteksti on kirjutanud, aeg ähmastab kõik ja praeguseks hetkeks usub mees oma juttu juba ka täiesti siiralt) saanud üks planeedi markantsemaid rokistaare ja heavy metal’i ikoon.

Vastus sellele küsimusele on tegelikult väga lihtne. Ozzys on ainest, millest on tehtud superstaarid. Nukitsamehelikult süüdimatu inetu pardipoeg tõi ka Suurhalli täismaja ning oleks juuksekarva pooleks ajamine hakata analüüsima, mis kellegi kontserdile ajas. Esineja jaoks on kõik piletiraha maksnud ühtmoodi kallid – isegi need, kes tulevad kohale vaid pahatahtlikkusest, et äkki artist täna õhtul otsad annab.

Nagu igale suurele staarile, on ­Ozzyle omane tugev stage presence. Pole tähtis, et puhtstatistiliselt on tema lava-show’ elementide arv piiratud. ­Ozzy puhul on standardnumbriteks mikrofonitoe najal peaga vehkimine, vertikaalis väljasirutatud asendi võtmine ja esimestes ridades tunglejatele ämbritega vee kaela loopimine. Viimase juurde kuulub ka taaruva pardikõnnakuga lava ühest servast teise jooksmine; ja et samavõrd on piiratud repliikide arv, mida laulja rahvaga suhtlemisel õhtu jooksul kasutab.

Kontserdikava oli tugevalt kaldu Ozzy soolokarjääri algusaegade (Randy Rhoadsi perioodi) suunas, sekka mõned uuemad ja paar Black ­Sabbathi lugu. Niisiis oli Ozzyt juba ligi 20 aastat saatnud kitarrist Zakk Wylde’i (kes astus üles ka soojendusbändis, mille liider ta ühtlasi on) rolliks põhiliselt võõraste autorite lugude mängimine, kuid kitarripartiide esitamisel näitas mees üles loomingulist vabadust ja kuuldavale tulid … mmm, ütleme, töötlused. Kuna aga kitarriheli tugevus eksles kuuldeläve piirimail, jäid need keerulised tekstuurid otsapidi kuulaja kujutluste maailma. Sound oligi absurdselt ülevõimendatud vokaaliga kontserdi suurim vajakajäämine, tõtt-öelda ei meenu teist nii halva heliga profiesinemist. Ning lisaks sellele, et Ozzy laulis kõvasti, laulis ta ka valesti (iseäranis ballaade).

Kõik see ei seganud mind järgmisel päeval Ozzy laule ümisemast. Laule, mis kontserdil tegelikult ei kõlanudki. Ma oleks enese peale tõsiselt vihane, kui oleksin Suurhalli minemata jätnud.

Andri Riid