PM: Kuidas Korni mehed Eestis metalli panid

Lisatud: 12. veebruar

Kui alustada algusest, siis Korni kaks viimast albumit olid suhteliselt keskpärased. Enne olid nu metal’i jumalad ju päris huvitavaid asju teinud, aga siis keeras asi minu jaoks ära. Tunnistan ausalt, et ma ei tea ühegi Korni albumi pealkirja, saati veel lugude omasid. Seda enam olin põnevil, kuidas nad laval ka on. Nojah, läksin siis kohale ja esimene asi, millesse ma mattusin, oli teismeliste mass, kes issi-emme pilgu alt pääsemist liitrite õlledega tähistasid. Siis näpuotsaga paar vanemat inimest. Valdavalt gooti-emo-metal seltskond, mida selliselt ürituselt ka oodata võis.

Helivallide pealetung
Selle issanda loomaaia ilustuseks oli kohal ka hulk raadioeetrist ja lavalaudadelt tuttavaid prominente, kellest äranimetamist leiaks vaid Tommy Boy. Nimelt murdsin ma tükk aega pead, kuidas defineerida soojendusbändi Flyleaf muusikat ja Tommy pakkus välja «romantilise trenažöörimuusika».

Sisuliselt oli see süntekate kastmes gootimuusika ja halvad nad polnud. Midagi eriti vapustavat ka mitte. Ainukene tõeliselt köitev asi Flyleafi muusikas oli lauljanna vokaal, mis tämbrilt ja käheduselt meenutas Cranberriese lauljanna oma. Ega publik ka nende kaifimisega üle pingutanud, staar oli ikkagi Korn.

Paistab, et suurhall on üle saanud oma aastatepikkusest probleemist, milleks oli vilets sound ja debiilsed turvad. Flyleafi ajal all põrandal seistes oli võimalik isegi aru saada, mida laval mängiti ja security oli uskumatult korrektne.

Siis tulid aga Nemad! Tulid vägevalt. Korn mattis rahva helivallide alla, basstrummi mats keeras kõhu segamini, õllelettide peal tantsisid ekstaasis baaridaamid. Vaimustus tõusis taevani ja kõik teismelised laulsid iga viimast kui silpi kaasa. Mingil hetkel ronisin üles tribüüni äärele ja sealt oli all voogavat rahvamassi eriti lahe vaadata.

Andsid enesest kõik
Sinna juurde käis lasershow, mis just nooremapoolsele publikule silmanähtavalt muljet avaldas. Algas asi roheliste kiirtega, mis rahva sekka igasugu geomeetrilisi kujundeid joonistasid ning poole pealt muutusid kiired valgusvoogudeks ja mustas kildis laulja ümber tekkisid koonused.

Korn andis endast kontserdil sada protsenti – headbang’imisest kuni selliste banaalsete hüüeteni nagu «Make some noise!». Kogu metalkappamine kestis peaaegu et lõpuni, kuni ühel hetkel hakkas kõlama klaver ning järgnes… Nojah, niimoodi võis kõlada The Suni hüvastijätuballaad Meie Mehele viimase lahkumistuuril.

Kontsert keeras ära ja lõpulood olid lihtsalt jamad. Ent Korn ei jätnud asja õnneks poolikuks ja kolm lisalugu valasid publiku üle korralike helimassiividega. Siis kõlas obligatoorne «Te olete maailma parim publik!» ning läbi see üritus oligi.

Aimar Ventsel, muusikakriitik