EPL: Ozzy Osbourne – tilk metal-vett janulistele

Lisatud: 6. juuni

Ozzy Osbourne’i maailmakultuurilisest pärandist võiks kirjutada raamatu. Seda on ka tehtud. Korduvalt. Ja selles ei ole enam ammu küsimus.

Küsimus, kui üldse, on milleski oluliselt muus. Ja nimelt: kas ja kellele seda kõike veel vaja on? Üleeilne Ozzy kontsert Tallinnas Saku suurhallis vastas mõlemile pea sama valjuhäälselt, kui Zakk Wylde’i kiuksuvatest flasolettidest ja undavast wah-wah-efektist ehitatud riffid: oo jaa, seda kraami on hädasti vaja ning neid, kellele, jagub väikelinna mõõtmetes Tallinnagi tuhandete kaupa.

Seitsmekümnendail aastail koos kolme ülejäänud Black Sabbathi liikmega muusikaajalugu  pöördumatult muutnud mees võib ju totra reality-show tõttu olla kaotanud oma “tänavakredibiliteedi“ ehk tõsiselt-võetavuse. Ning julma tõega silmitsi seistes pole heavy metal-muusika leiutaja ning esimene vokalist puht laulutehniliselt kunagi mingi Roy Orbison olnud. Ent keda see f…ing Ozzy puhul nii väga ikka huvitab. Ozzy on jumal. Ja jumal ei peagi Georg Otsa nimelisse muusikakooli sisse saama või “Kaks takti ette“ võistlust võitma.

Fanaatiku rõõm

Aastakümneid Ozzy kontsertide avasignatuurina võimenduskõlareist spordihalli litsuv Carl Orffi “Carmina Burana“ teeb teed Ozzy kolmanda stuudioalbumi nimiloole “Bark at the Moon“ ja eriliste tehniliste kaunistustega ilustamata aus sõu võib alata. Pimeduseprints külastab tõsise fanaatiku meeleheaks oma esimesi sooloalbumeid rohkem kui korra ning “I Don’t Know“, “Mr. Crowley“, “Suicide Solution“,

“Flying High Again“, “Believer“ ning teised klassikud võimutsevad üksikute tuliuute lugude ja Sabbathi käikude üle. “I can’t f…ing hear you“, ämbritäied publiku hulka loobitud veed ja kõik ülejäänud Ozzy kontserdi kohustuslikud elemendid jõuavad autentses esituses Eesti rahvani. Ja rahvast – nagu juba nimetatud – on palju.

Ilmselt mitte rokksõude läbiviimiseks ehitatud Saku suurhalli akustika on nutune nagu ikka ja laval ennastunustavalt riffe rammiva bändi laitmatu sooritus jõuab saali erinevatesse osadesse erinevalt. End aegsasti püüne vahetusse lähedusse pressinud fänni audiokogemus on saali tagumises otsas end kikivarvukile ajava omast mõne-võrra kobedam. Aga see ei loe. Ozzy on Ozzy. Kloun, metal-jumal või lihtsalt tore teleris ropendav vanainimene. Vahet ei ole. Eriti tal endal.

Mihkel Raud