SL: Ozzy Osbourne’i kitarrist Zakk Wylde: õlu on maitsev igal pool

Lisatud: 9. juuni

Ozzy Osbourne on täielik superstaar. Ei mingeid intervjuusid, ei mingeid kohtumisi fännidega. Õnneks saab aga jutule tema kauaaegse pikajuukselise ja habetunud kitarristi Zakk Wylde’iga. Mees tuleb kohtumisele päris täpselt, käes Heinekeni õllepudel. Zakk ja õlu on teadupoolest lahutamatud.

Millal kitarrimänguga tõsisemalt tegelema hakkasid, kas mäletad sedagi, mis marki kitarriga tegu oli?
“14aastaselt. Esimene kitarr oli Gibson, kohe järgmine Les Paul.”
Kas sul on kodus suur kitarrikollektsioon? Milliseid kitarre eelistad?

“Kodus on mul umbes 200 kitarri, kuid väga tõsiseks kitarrikogujaks ma ennast ei pea. Siiski, kui ikka väga head kitarri näen, ostan muidugi ära. Mänguks kasutan rohkem kolme marki – Gibsoneid, Les Paule ja Flying V-sid.”

Sul on nüüdseks välja kujunenud täiesti oma käekiri, kuid millised kitarristid inspireerisid sind nooruses?
“Jimi Hendrix, Frank Marino, Robin Trower, Randy Rhoads, Tony Iommi, Jimmy Page.”
Sinu tee tippu algas Ozzy bändis. Kus enne temaga ühinemist sõna said?

“Mitmes kohalikus bändis. Üks neist kandis kaunis pretensioonikat nime – Stonehenge. Tegime peamiselt kavereid. Kusjuures ma ei mänginud sugugi ainult kitarri, vaid ka laulsin.”

Teame sind ikkagi rohkem kõva kitarrimängijana. Kumb sulle endale tähtsam on, kitarr või laul?

“Mõlemad on ühtviisi tähtsad. Lapsest saadik on mulle ka laulmine meeldinud. Enne kontserte teen isegi spetsiaalseid hääleharjutusi.”

Black Label Society on sinu bänd. Kuidas on osalusega Ozzy pundis? Kas oled täieõiguslik liige või ajutine väljaaitaja?

“Olen Ozzy jaoks alati kohal, kui ta mind vajab. Me saame suurepäraselt läbi, kogu see värk on piltlikult öeldes suurem kui bänd. Olen ka tema poja ristiisa.”

Tuuril oled laval nii soojendajana kui ka Ozzyga. Ära ei väsita?

“Ei. Mulle see meeldib. Kitarrimäng hoiab mind vormis, harjutan enne kontserti iga päev. Muidugi meeldib mulle õlutki juua, mida samuti iga päev tõsiselt teen…”

Tean, et oled alati lugu pidanud Black Sabbathi muusikast. Sel suvel tuuritavad nad Heaven And Helli nime all (nn Black Sabbath + Dio). Olete ühel suvefestivalil koguni samas nimekirjas. Kas on oodata üllatusi ? la koos jammi­mine?

“Ilmselt mitte. Dio on muidugi väga lahe sell, tegelikult on kõik teisedki Sabbathi liikmed.”

Black Label Society on tuntud oma teravate väljaütlemiste poolest, kas või terroristide aadressil. Kas teid võib poliitiliseks bändiks lugeda?

“Ei. Oleme täiesti apoliitilised. (Naerab ja rüüpab õlut peale. Seekord on klaasis Eesti õlu ja Zakk kiidab sedagi…)

Ei säästa sind sellegipoolest ühest poliitilisest küsimusest. Kas president George W. Bush teeb ikka õigesti, et Iraagis endiselt USA sõjajõude hoiab?

“Oh jaa! Sealgi on terroriste. Nende pärast ju kogu see jama ongi.”
Tulen nüüd kohustusliku Eesti küsimuse juurde. Räägi, mida eelnevalt teadsid?
(Viilib otsesest vastusest kõrvale.) “Igal pool Euroopas on hea olla. Õlu on igal pool maitsev. Inimesed on igal pool lahedad.”
Neli põhiväärtust elus, ilma milleta elada ei saa?
“Jumal, perekond, õlu ja muusika. Just selles järjekorras.”
Tean, et kallad endale tohututes kogustes õlut sisse. Palju päevas keskmiselt kulub?

“Mitte kunagi piisavalt. Õllest ei saa kunagi küllalt. Eesti õlugi on päris hea. Tarbin igasugust õlut, mis ei ole alkoholivaba.” (Mullu Soome rokiraadio saatejuhile vastates oli mees täpsem – kulub 24 purki päevas.)

Zakk ja naised. Milline naine sind eriti üles kütab?

“Minu enda naine. Tean teda juba kuuendast klassist alates. 27 aastat. Meil on kolm last. 15aastane tütar ja kaks poega – 14 ja neljane.”

Kui sa poleks rokkmuusik, millist ametit peaksid?
“Tõenäoliselt oleks mul oma õllepruulikoda. Tegeleksin õlleproovimisega.” (Nägu särab rahulolevalt.)
Ülo Külm