EPL: Pink võitis Eesti publiku südame

Lisatud: 2. november

Üleeile õhtul Saku suurhallis esinenud ameerika popstaar Pink ei andnud ühtki vihjet, et tal on meeles, mis linnas ta parajasti esineb, kuid see ei takistanud andmast suurepärast kontserti.

Sellest, et staar lavalt “Hello, Tallinn!” ei hüüdnud, ei saa muidugi kohe järeldada, nagu oleks Pinkil tõesti Tallinna nimi meelest lipsanud. Lauljatar saavutas publikuga väga hea kontakti.

Kontsert algas soojendusartisti, rootsi synth-popbändi Kamera etteastega, keda on nimetatud Duran Durani ja Depeche Mode’i mantlipärijaks. Kindlasti oli sarnaseid jooni, aga Kamera kontserti oli raske hinnata, sest heli oli meelega või kogemata pisut paigast ära. Vähemasti tundus see nii minu kui mittemuusiku kõrvadele. Ausalt öeldes hakkas Kamerast lausa kahju. See kitsuke ruum lava serval, mis Kamerale oli jäetud, tegi publikule puust ja punaseks selgeks, et bänd on sel õhtul lihtsalt sunnitud ajatäide, kuni tegelik staar lavale astub.

Peaaegu 20-minutilise hilinemisega laval asuvale roosade sulgedega kaunistatud metall-

trepile ilmunud militaristlikus (ja veidi SM-mänge meenutavas) kostüümis Pink täitis lava seevastu tervenisti. Kolme tantsijannaga sissejuhatatud sõu algas Pinki värskeimalt albumilt  “I’m Not Dead” pärineva looga “Cuz I Can” ja jätkus katkematu power’iga kuni lõpuni.

Uhket lavasõud lubanud lauljatar ei murdnud oma lubadust. Esialgu tähendas kostüümidevahetus peamiselt seda, et staar viskas riideid aina vähemaks, kuni ühel hetkel jäid selga vaid triibulised bikiinid ja jalga kõrged mustad nahksaapad. Päris ausalt öeldes ei näinud laval midagi nii ekstravagantset nagu ehk lootnuks, aga võib-olla rikkus allakirjutanu ekstravagantsuse-skaala lõplikult Madonna kontsert, mille sõuelementi on ükskõik kellel raske ületada.

Pink tõestas, et oskab laulda

Siiski ei saa öelda, et Pink oleks papist tüdruk olnud, tegelikult oli see ilmselt üks uhkemaid kontserte, mis siinmail antud. Rammsteinlikke tuleleeke laval küll ei sähvinud, aga see-eest sähvis lava kohal köiel akrobaatikanumbreid tegev Pink. Võttis kõhu alt külmaks küll, kui staar lava kohale kinnitatud kalavõrku meenutavasse kangasse mähkus ja siis elegantselt kukkudes end sellest taas lahti harutas. Kontserdi lõpupala ”Get The Party Started” ajal väänutasid lava kohal roosades lintides oma keha ka kolm tantsijannat ning loo finaal kujunes eriti vägevaks, kui sisuliselt publiku pea kohal kiikusid üheaegselt roosa lintköie sisse keerdunult eri poose võttev Pink ning üks tantsijannadest. Vaevalt et iga popstaar suudab õhus rippudes spagaate teha, kuid Pink tegi seda korduvalt.

Kontsert ise andis läbilõike Pinki karjäärist: oli lugusid kõige esimeselt, kuue aasta taguselt albumilt “Can’t Take Me Home”, aga ka värskeimalt, mille nime kannab ka tuur. Oli rokki, oli poppi, oli ballaade ja oli “lõkkelaule” ehk kitarri ja kahe taustalaulja saatel esitatud mõtlikke palu. Nende seas oli ka õhtu ainuke poliitiline avaldus – lugu ”Dear Mr President”, mis muutis publiku hiirvaikseks. Pink tõestas, et oskab väga hästi laulda, kuigi seda omadust tema staari-imagos üldiselt ei rõhutata.

Ei rõhutata ka seda, et Pinki puhul on tegemist sooja ja avatult suhtleva artistiga, kes kohaletulnud teismeliste tüdrukute massiga hästi sobis ning nende südame oma sundimatu (aga ilma igasuguste roppude sõnadeta) esinemisega võitis.

Mari Rebane