EPL: Riverdance pakkus lihvitud maagiat

Lisatud: 16. august

Mitte just iga päev ei näe seda, kuidas eesti publik toolidelt püsti kargab ja käed villi plaksutab. Riverdance’i kolmapäevast Tallinna esietendust saatsid lakkamatud ovatsioonid.Vahendab Margit Adorf.

Mul oli au vaadata Riverdance’i etendust vahetult enne jõule vaikses pakaselises Šveitsi linnas Zürichis. Seda kanti on etendus külastanud juba viiel erineval aastal, Riverdance’st on saanud omamoodi ·veitsi jõulutraditsioon, kuid ka seal ei olnud publik ovatsioonidega kitsi, kellele see stepptantsuparaad meeltmööda, selle vaimustus aastatega ei rauge. Ikka kutsuti tantsijaid mitmel korral tagasi, nägime mitut lisanumbrit ning publik lõpetas aplausi alles siis, kui oli ilmselge, et sel õhtul pole lisanumbritele enam lootust. Nii ka siin.

KINDEL NAGU MCDONALDS. Tantsijate sõnul on esietendus uues kohas neile elevusttekitavam kui reaetendus, kuigi nii professionaalse ja nii filigraanse show puhul võiks selles kahelda. Vabandust, kuid ma võrdlen siinkohal Riverdance’i etendust McDonaldsi restoraniga – igas maailma punktis on see samasugune. Ma ei taha sellega etendust halvustada, vastupidi, see näitab kindlat kvaliteeti. Ükskõik, kas Londonis või Helsingis, Pariisis või Tallinnas, latt on kõrgel ja etendus viimseni paigas. Vaheldub vaid publik.

Riverdance on filigraanne tervik, see on lõpetatud ja kindel, pole midagi puudu ega üle, see on sissetöötatud suurepärane puhta ning rõõmsa meelelahutuse etalon. Ürgne puhas maagia vaheldub modernse kultuuride seguga, klassikalisele iiri stepile miksitakse sisse teiste rahvuste tantse. Külastaja näeb laval nii tulist flamencot, slaavipärast kükktantsu kui ka ameerika stepp-samme. Kergelt kommertslik, kuid laval näidatav on absoluutselt väärt iga senti, mis show nägemise eest makstud.

PUBLIK TOOLIDEL PÜSTI. Tantsunumber, kus iiri klassika ja ameerika stepp omavahel “võistlevad” on rahvusvaheline hittnumber, alati elavneb publik just selle koha peal, just siis võib kuulda lisaks aplausile suuremat vile- ja kiljumiskoori.

Selles show’s on igaühele natuke, kõike raamib kergelt muinasjutulise maiguga lugu. Suureks plussiks on oma orkester. Ainus, mis mind etendusel kergelt häiris, olid pisut liiga naivistlikud taustapildid, tänapäevase tehnika juures võiks midagi etemat taustale panna. Kuid see on puha mõttetu irisemine, sest emotsionaalset laengut, mida etendus publikule annab, ei kahanda küll miski.

Hoolimata sellest, et see etendus on juba pikki aastaid mööda maailma ringi tuuritanud, ei ole see kulunud, tantsijad pilluvad laval sädemeid ning puistavad publiku üle puhta rõõmuga, ei ole siin mingeid tülpinud roboteid, ei mingit tundetut masinlikkust.

Ma ei imesta, kui nii mõnigi esietendusel käinu lippab piletisabasse, et seda vaatemängu uuesti nautida, sest kohalik publik ületas end mitmesajaprotsendiliselt.

Margit Adorf