SL: Riverdance’i meistriklass ajas lihased keema

Lisatud: 19. august

“Võrdleksin iiri stepptantsu karaktertantsuga,” ütleb Vanemuise balletiartist Anna Skats-kova, kes otsustas selle saladust mõista Riverdance`i õpitoas. “Sammud on iiripärased, aga tehnikaelemendid sarnased hispaania, poola või ungari tantsude omadega. Koordinatsioon ja rütmitaju peavad olema erakordselt head.”

Ühe Narva maantee hoovihoone kolmanda korruse aknast puhub sisse värskendavat meretuult, kuid see ei suuda üle neljakümne stepptantsuhuvilise näolt nirisevaid piisku ega läbimärjaks higistatud keha külge kleepuvaid T-särke kuivatada. Meistriklassi korraldajad, Riverdance`is kaheksa aastat kaasa löönud Sabrina Carty ja kuus aastat leiba teeninud Anthony Ferguson aga higist ei leemenda, nende ilmed on täis sõbralikku asjalikkust. Jalad aga teevad imetrikke, mille saladust Eesti tantsijad mõista üritavad. Ons kahe tunniga võimalik iiri stepp selgeks saada? “Räägime sellest kahe tunni pärast,” vastab TPÜ tantsutudeng Märt Agu.

Nalja rohkem kui rubla eest

Inimeste seas, kes kahe õpitunni eest 300 krooni maksid, on nii proffe kui ka lihthuvilisi. Enamik on teab kust muretsenud metalltaldadega stepikingad, kuid leidub ka susside, tossude, 5sentimeetriste konts- või balletikingadega, ka suisa paljajalu tegelasi. Kõrvuti seisavad valge kleidikesega balletikooliõpilane, kutseline balletiartist ja kuldses keskeas mees, kelle senine tantsukogemus ilmselt passiivse pealtvaatajana möödunud.

“Hakkame teile õpetama esimese vaatuse lõpunumbrit,” teatavad Sabrina ja Anthony. Nad seisavad näoga peeglirea poole, tantsuõpilased jäävad nende selja taha. Päris viimases reas seisjad peavad soome-ugrilastele niigi raskesti tabatavate liigutuste nägemiseks kükitama, et eesseisjate jalge vahelt läbi piiluda.

Püüdlike õpilaste pöia- ja kontsaklõbistamine läheb esialgu üle kivide ja kändude, millest annab tunnistust stepikingade põrandale maandumise kaootilisus. Ja mis seal salata, üsna naljakas on labajalavalssi keerutama harjunute hüplemist kõrvalt vaadata, sest liigutused lähevad üha kiiremaks ja raskemaks. Aeg-ajalt saab nalja rohkem kui rubla eest. “5, 6, 7, 8,” loeb Anthony rütmi. Nende õpilaste sammud, kes stepitunniks sussid on jalga tõmmanud, meenutavad graatsilist, kuid hirmkiires tempos esitatavat unenäolist iluvõimlemist.

Nüüd paneb Anthony muusika peale ning tempo on kaks korda kiirem. On nii neid, kes haaravad uut lennult, kui ka neid, kelle hüplemine ja trampimine sellest hetkest täiesti kaootiliseks ja koordineerimatuks läheb. Jumal tänatud, et endas nii palju oidu leidsin, et kaasa kalpsama ja ennast lolliks tegema ei hakanud, häbi pärast võinuks maa alla vajuda, jookseb läbi pea uitmõte. Täiesti vale suhtumine, sest tantsu-õpilaste ilmed räägivad muud. Keegi ei naera kaaslaste üle, kõik on hingega asja juures. Kui, siis on nägu naerul vaimustusest ja tantsurõõmust.

“Hoidke keha sirge, naeratage publikule,” manitseb õpetaja, kuid kuna aju paaniliselt jalgade tantsujooniseid koordineerib, kukub naeratus väga kunstlik ja võlts välja. Fraasi korratakse üha uuesti ning kui see kõigile enam-vähem selgeks saab, aplodeerivad kõik. Nii õpilased kui ka õpetajad.

“Mu hing laulab juba praegu.”

Vaheaeg.

“Oh, ma proovin niisama tantsulusti taga ajada,” on tänavu TRÜ materjaliteaduse eriala lõpetanud Tanel Pärn tagasihoidlik. Tema tantsijakogemus on üsna lühike – kaks aastat eesti rahvatantsu. “Tahtsin vaadata, mida need maailma parimad siis teevad.”

Vanemuise balletitantsija Anna Skat�kova aga kinnitab, et iiri steppi õppida oli tema ammune unistus. “Isegi meil balletis pole mõnikord sellist ühtlust, sellist sünkroonsust nagu neil. Kui keegi valetab, on kohe näha. Kui balletis maandume plieesse põlvi kõverdades, siis siin maanduvad nad sirgetele põlvedele, hoides ülakeha tõstetult, et seda mitte ära põrutada. Vastasel juhul on trauma kindlustatud.”

Mis puudutab jalgade töö kiirust, siis usub esimest korda stepiga kokku puutuv Anna, et saladus on lihtsalt harjutamises. “Põrgutöö,” ütleb Anna. Inimvõimed on ju peaaegu piiritud, peaasi, et jätkuks tahtejõudu ja eesmärgikindlust. “Pean unustama kõik, mis ma koolis või teatris olen teinud, sest see siin on täiesti teine maailm.”

Riverdance`iga sarnast “Lord Of The Dance`i” etendust näinud Anna jutustab pikalt, kuidas ta poolteist kuud pärast nähtut elas otsekui taevas, ning usub, et Riverdance ületab muljet veelgi. “Mul juba praegu hing laulab! Emotsioone on nii palju, et läheb üle piiri.”

“Suurepärased õpilased.”

Teises meistriklassi osas läheb Sabrina ja Anthony õpetus veelgi keerulisemaks, tunni lõpul kepslevad nad, tehes jalgadega keerulisi jooniseid, nii meeletus tempos, et osa kursusel olijaid lööb käega. Lihtsalt ei suuda enam.

ETV tantsusaate “Tour de Danse” juht Jaak Põldma pühib higi. Mitu kilo alla võtsid? “Üks,” kostab Jaak ja lisab pärast hetkelist mõttepausi: “Kaks.” Märt Agu kinnitab, et kasu oli nii et jääb ülegi: “Näed ju, vesi jookseb. Kahe tunniga rivertantsijaks ei saa, aga peaaegu. Jalad on küll täiesti läbi, lihased on keema läinud.”

“Suurepärased õpilased,” ütlevad Sabrina ja Anthony tunni lõppedes, “väga entusiastlikud. Viimase tunni osa oli neile muidugi kiiruse tõttu kõige raskem.” Enamasti annavad nad stepitunde igas riigis, kus Riverdance käib. “Ei oskagi öelda, kus andekamad õpilased on,” ütlevad nad.

“Täiesti mõistmatu keemia,” pobiseb SL Õhtulehe fotograaf Arno Saar omaette ning hingab hüvastijätuks viimase kopsutäie niisket higilõhna.

Verni Leivak