RADA7: Segadus nimega Korn

Lisatud: 12. veebruar

Korni Eestis toimunud kontserdist kirjutada on igal juhul raske. Probleem on selles, et kontsert toimus aastal 2008. Kontserdi järel oli kerge segadus, sest see bänd polnud enam päris see bänd ning, ausalt öeldes, polnud ka ju ise enam päris see. Kui ajaliselt määratleda, siis võib öelda, et kuskil põhikooli lõpuklasside ja keskkooli alguse üks olulisemaid bände. Ilmselt sel ajal oleks naernud, kui keegi oleks öelnud, et oled Korni kontserdil, istud üsna rahulikult ja väga nagu ei tahagi lava ette ronida ning hullunult hüpata. Samuti ei saanud kontsert kuidagi lootuseid ületada või vastupidi, neid petta, sest oluliselt midagi justkui ei oodanudki. Kestis nende ajastu minu jaoks umbes kuni albumini „Issues” ning pärast seda muidugi tekkis minulgi natuke selline “tõelise fänni hoiak” nagu seda igalt poolt kohata võib — midagi sellist, et “vaid kaks esimest plaati olid tõeliselt head”. Ja ehkki avastasin plaadiriiulilt iseendalegi üllatuseks „See You On The Other Side” albumi, ei mäleta, et oleks nende tegemistesse vahepeal põhjalikult süvenenud. Seletamatutel põhjustel oli aga suve lõpus mu pleierisse sattunud viimane nimetu plaat, mis tundus … väga hea.

Kerge nostalgiaheldimuse ja uue plaadi positiivse tundega oli kontserdile minek vältimatu. Seda ilmselt arvasid lisaks päris paljud teised — 10. veebruaril oli Suurhall kenasti rahvast täis. Kohalolijate seas oli muidugi kõikvõimalikke huvitavaid isendeid. Valikust polnud puudust emonoortest ega humoorikatest keskealistest. Viimastest pakkusid kõige rohkem nalja mõned pingiread eespool istekohtade juures tantsivad härrasmehed, kes tutvustasid selliseid kaasaelamisliigutusi, mida minu silm küll varem rokk-kontserdil näinud pole. Võib-olla olid nad kogemata ürituse segi ajanud mõne nõukogudeaegse poppstaari esinemisega, kuid kõva alkovine all polnud kokkuvõttes suurt vahet. Kinnitatud andmetel oli Korn meelitanud pealinna isegi selliseid külalisi, keda siinkandis vaid paar korda aastas näeb.

Pealkiri „Bitch, we have a problem tour“ sobis muidugi eelnenud sündmustega. Enne Tallinnasse jõudmist teatati, et James „Munky“ Shaffer lahkub perekondlikel põhjustel. Sellele järgnesid arvamused, mille läbivaks märksõnaks oli “säästutuur”. Kõik saavutas kõrgpunkti kontserdiõhtul, kui teatati, et soojendaja Deathstars ei saa esineda seoses laulja jalavigastusega. Isiklikult jättis muidugi võrdlemisi külmaks — Deathstars niikuinii nähtud juba Hard Rock Laagris ja selle ürituse superstaar oli siiski härra Davis ainuisikuliselt.

Seega esimeseks ja ainsaks soojendajaks oli Flyleaf, mis sobis sisseelamiseks üpris hästi ning mõjus isegi natuke nostalgiliselt. Paistis, et on siiski mõtet ka aastal 2008 nu-metal’it vihtuda, sest rahvas viitsis end selle peale liigutada. Võib-olla tulenes see muidugi sellest, et oleks olnud imelik kohapeal seista, kui bänd ise eeskujulikke akrobaatikatrikke teeb. Soojendus tipnes NINi „Something I Can Never Have” kaverdamisega, mille kohta oli tagantjärele kuulda nii meeldivat üllatusmomenti kui ka arvamusi, et tegemist oli pühaduserüvetusega kõrgeimal tasemel. Mida iganes.

Peaesineja ise algas sama segaselt kui seda olid kontserdile eelnenud ja järgnenud tunded ning mõtted. Mõnus intro, mõjuvalt valitud alguslugu „Right Now” ja võimas laamendamine trummidel, kuid samas keksis Jonathan mikrofoni juurde oma šoti seelikus viisil, mis paratamatult tõi muige näole. Samas vaimus jätkus terve kontsert. Davis ja Fieldy hoidsid lava-show terve esinemise viisakalt üleval ning sett sisaldas huvitava valiku uusi lugusid kui ka vanakooli fännide rõõmuks hitte, nagu näiteks „Blind”, „Faget” ja „A.D.I.D.A.S“. Minu pettumuseks vanade lugude kohalt jäi puudu vaid „Good God”. Kuid lava oli sellegipoolest tõeliselt tühi. Asenduskitarristid olid vist laenatud kuskilt noortebändidest ning katsetused end veidikenegi liigutada olid naeruväärsed. Kõige rohkem liikus kokkuvõttes hoopiski keegi suvaline taustalaulja, mis hakkas lausa räigelt häirima. Ei olnud ka suurt valgustiteparki ega midagi võimsat, mis oleks pannud ärevusest värisema juba enne esinejate lavaletulekut. Laserite käikulaskmine oli iseenesest huvitav idee, kuid pikapeale hakkasid väsitama ja ei olnud midagi oluliselt erilist. Kokkuvõttes võis kuulda seda juba nii mõnegi Eestit külastanud staarile antud hinnangut — kahjuks „parim enne” on möödas.

Pean nõustuma ja samas natuke vaidlema. Jah, tõesti, hullunud ja lavaliselt pöörased originaalliikmed, kes ei vajanudki midagi lavale lisaks, on usu leidnud, isiklikel põhjustel lahkunud või muidu draagidest segi läinud. Laval ei saagi mitte kuidagi olla enam see sama bänd, mis kunagi. Samas leian, et on võimalus kleepida veel uus realiseerumiskuupäev enda nimele. Kui vanade fännide pettumuseks loobutaks vanadest hittidest, vähemalt varasemal kujul, ning teha laiv uue plaadi vaimus — lisandunud süntesaatorihelidega atmosfäärilisem Korn koos sünge lavavalgustusega. Sobiks koos legendaarse Gigeri disainitud mikrofonijalaga suurepäraselt. Ilmselt oleks siis põhjust kiruda, et ei esitata vanu hitte. Kuid kindlasti ei saaks öelda, et too „parim enne” möödunud oleks. Ma läheks veel. Ja ilmselt oleks rohkem rahul.

Ivo Kiviorg