Huun Huur Tu

14.03.2001, Sakala Keskus, Tallinn & Vanemuise kontserdimaja, Tartu

14. märtsil 2001 Tallinnas Sakala keskuses ja 15. märtsil Vanemuise kontserdimajas esinenud Tuva kurgulauljate ansambel HUUN HUUR TU tõi publikuni müstilise kultuurinaudingu.

Neljast liikmest koosnev Tuva kurgulauljate ansambel Huun Huur Tu esitas kahe tunni jooksul muinasjutte muusikas. Kõige erinevamate eksootiliste pillidega ja lausa uskumatu hääleaparaadi kasutamisvõimega mõnusa väljanägemisega tuvalased suutsid neljakesi tekitada tunde, justkui viibiks kuulaja filmis, kus ühes laulus üks mees võib laulda kõikide häältega kõigi tegelaste rolle ja tekitada isemeisterdatud traditsiooniliste Tuva vanakultuuri pillidega mitmeid erinevaid helilaineid. Esitatud lood varieerusid etnolikust joigumisest iiri rahvamuusikat meenutavate meloodiate ja moodsate ambient ja house soundideni, vürtsiks juurde sügavad mahedahäälsed jutukesed.

Kaheosalisel kontserdil võis kuulda stepituult, metsikute hobuste kappamist, hundiulgu, linnulaulu, öökulli huikeid, ritsikate saagimist, natuke shamaani loitse ja buda munkade rituaale, natuke religiooni ja ehedaid loodusrahva rütme, ka moodsama helikeelega muusikat, nii tempokat kui rahulikku hüpnootilist muusikat, rohkelt kummalisi rahvuspille ja müstilist mitmetoonilist kõrilaulu.

Huun Huur Tu koosneb neljast lauljast: Kaigal-ool Khovalõg, kelle hääleulatus ulatub tenorist bassini ja kes on eelkõige tuntud höömei ja kargõraa lauljana. Sayan Bapa mängib doshpuluuri, igili ja akustilist kitarri ning esindab kõrgõraa laulustiili. Anatoli Kuular on borbangnadõr-laulu valdav tenor, põhipillideks bjaantshi ja parmupill. Aleksei Sarõglar on sõgõtilaulja. Kõik need eksootilised pillid ja laulustiilid olid ka Eesti kontsertidel esindatud.
Huun Huur Tu muusika on justkui üks pikk ja põnev jutustus millestki, mis tänapäeva urbaniseerunud, oma juurtest kaugenenud ning päevast päeva olmemuredesse ja ühiskonna raamidesse surutud ennast milleski (milles täpselt, kas teame isegi) tõestama pidava stressis tavainimese elust peaaegu kadunud on. Kas suudabki ta enam seda mõista? Ja tunda? Nautida? Aru saada? Kuidas inimene suudab oma looduse poolt kaasa antud hääleaparaadiga tekitada nii müstiliselt arusaamatuid helisid ning nende kaudu anda edasi muinasjutt. Elust. Lihtsalt. Ilma selle väiklase pudipadi ja pahnata, millega väike kurnatud inimene oma pead vaevab, rapsides kiirelt läbi lühikese elu ja püüeldes kuhugi, unustades mõelda, mis on oluline. Võibolla ei suuda. Sulgeda silmad ja kuulata midagi, mis kõlab justkui tuhiseks kümneid täiesti erinevaid hääli ülehelikiirusel mööda lõputut vikerkaarevärvides metalltoru kaugusesse, imedes ajust välja kõik ebaolulise, täites selle rahuga ja millegagi, mida sõnadesse on raske panna. Jah, võibolla on see too much to bare – liiga ehe, liiga võimas, liiga päris ja samas ka nii ebareaalne. Aga see oli ilus.

Pressilõigud / uudised